Tiina Liimets:
Mina leidsin tee astronoomia juurde teismelise tüdrukuna, kui ühel pimedal augustiööl vaatasime sõpradega lõkke ääres istudes taevasse.
Üle taevalaotuse lendas satelliit, mida esialgu pidasin langevaks täheks. Targemad kõrvalt selgitasid, et tegu on Maa tehiskaaslasega, mis on Päikese poolt valgustatud ning et sarnaseid helenduvaid täpikesi saab taevas tihti vaadelda. Hiljem sai nähtud ka meteoore. Sellest ajast alates hakkasin huvi tundma, mis seal taevas tegelikult on ja kuidas see töötab. Samuti sain siis üle lapsepõlvest saati kimbutanud pimedusekartusest.
Esimest korda külastasin Tartu Observatooriumit Tõraveres 1997 aastal kui käisime perega vaatamas Hale-Bopp komeeti. Mäletan, et Tallinnast tulles oli tohutu lumetorm, aga minu entusiasmiga ja telefoni teel Tõraverega ühendust pidades (siis ei olnud meil veel mobiiltelefone, vaid kasutasime poes olnud lauatelefoni) rühkis isa autoroolis aina Lõuna-Eesti suunas. Lumetorm sai võidetud ning komeet kõiges hiilguses nähtud. Sellele kaua oodatud vaatepildile võib vastu panna vaid minu esimene vaade läbi päris oma väikese teleskoobi, kus nägin Jupiteri ja tema kuusid.
Noore tudengina saabusin observatooriumisse 2003 aasta sügisel. Taevasse vaatamine suurte ja väikeste teleskoopidega nii Eestis kui välismaal on jäänud mulle südame- ja töölähedaseks siiani, kui olen lõpetamas astrofüüsika doktorantuuri. Minu teadustöö põhisuunaks on arenenud tähtedelt väljapaisatud aine olemuse ja evolutsiooni väljaselgitamine. Uurin, miks on täheümbrised (noova ja supernoova jäänukid, udukogud, joad) eriskummalise kujuga. Hoolimata tähe sfäärilisest elust on väljapaisatud aine enamasti kõikke muud kui sfääriline. Jälgides valitud objektide arengut kolmemõõtmelises ruumis, on võimalik teha järeldusi neid vorminud mehhanismide ja keskkonna kohta.
My first acquaintance with the sky was established sitting around a bonfire with my friends on one dark August night when I was a teenager girl. I thought I saw a shooting star but friends were explaining that the moving star is a satellite circling the Earth and that those are quite common to see. Later I manage to see also the shooting stars. Since then I have been interested to know what is in the sky and how it works. As most of the astronomical objects are visible only at night, I overcame my fear of darkness, which was bothering me since childhood.
My first visit to the Tartu Observatory in Tõravere was in 1997. We came with the family to see the comet Hale-Bopp. I remember leaving from Tallinn in a snow storm. Observing weather did not seam to be promising at all. However, as I was very enthusiastic to go and phoning to Tõravere gave hope, father continued driving towards south of Estonia. We had to use a fixed phone in a random shop as at those times we did not have mobile phones. The snow storm was beaten and we saw the comet in its full glory through the big telescope. The only more memorable view I can remember is Jupiter and its moons when I looked them for the first time with my very own small telescope.
As a young student I came to the observatory in autumn 2003. Working at the telescopes was and still is my passion. I have been observing with the small and large telescopes both in Estonia and abroad. My main research topic is to investigate the structure and evolution of outflows from evolved stars. Why stellar outflows (nova and supernova remnants, planetary nebulae, jets) have unusual shapes? Stars are spherical their whole life but when they die in an explosion the ejected matter is all but roundish. Monitoring the evolution of remnants in three dimensional space we can draw conclusions on the mechanisms and the environments which form them.
Pekka Heinämäki:
1998 aastal toimus Tuorla observatooriumis konverents, IAU Colloquium 174, “Small Galaxy Groups”, kuhu ka Tartu observatooriumi kosmoloogia grupist olid kohale saanud Maret ja Jaan Einasto, Mirt Gramman, Ivan Suhhonenko ja Gert Hütsi. Konverentsi ajal tekkis professoril ja Tuorla Observatooriumi tollasel juhatajal Mauri Valtonenil ja Jaan Einastol idee hakata otsima võimalusi observatooriumide vahelisele koostööle. Üks selline võimalus oleks olnud post-doc tudengi saatmine Tuorlast Tõraverre. Tuorla observatooriumis on kombeks, et pärast kaitsmist peab (või siis rangelt soovitatakse) iga uus doktor leidma välismaalt post-doc’i koha, kus töötada vähemalt aasta. Nii hakkasin ka mina pärast oma kaitsmist (1999) otsima välismaalt kohti, kuhu minna, ja üheks uueks võimaluseks tõusiski siis kohe Tartu observatoorium.
Ja nii juhtuski, et 2000. aasta jaanuaris, Soome akadeemia grandi abil, saabusime oma perega (mina, abikaasa Terhi ja lapsed Oskari , Alpo ja Timo) Tartusse. Võiks öelda, et see tähendas perele suurt pööret. Iseenesest välismaale kolimine perega on juba suur asi, aga tollal oli Soome ja Eesti ühiskondade vahe ka veel üsna suur. Meie jaoks see kõik oli väga eksootiline. Alguses registreerisid Oskari ja Alpo ennast Tartu Kesklinna kooli. Tollal elas Tartus umbes viis soomlaste peret, kus lapsed oli just parajasti põhikooli eas. Seda oli napilt, aga piisavalt, et rajada Tartusse Soome kool, mis võimaldaks lastele hiljem kergemalt Soome koolisüsteemi tagasi astuda. Tartu Soome kool töötab siiani.
 |
| Pekka Heinämäki. |
Tartu Observatooriumis sain koha Jaan Einasto kõrvaltoas, mis algusest peale võimaldas väga lähedalt jälgida ja osaleda kosmoloogia grupi töös. Väga tihti arutas pea terve kosmoloogia grupp artiklite sisu või plaanis uusi artikleid Jaan Einasto suhteliselt väikeses ja vahel ka väga soojas toas. Nädaliti toimus Observatooriumi kupli all koosolek, kus oli kombes arutada rohkem praktilisi teemasid. Kolmapäeviti toimus terve Observatooriumi ühine seminar, kus oli võimalus koos kohviga kuulata huvitavaid ettekandeid. See kõik oli väga oluline, sest kohe algusest peale tekkis selline tunne, et olen tõesti Tartu Observatooriumi ja kosmoloogia grupi liige. Minu väitekiri ei kuulunud otse kosmoloogia erialasse, aga lahke ja kannatlik suhtumine aitas mind juhatada uue teema juurde.
Tollal oli kosmoloogia grupil kombeks pidada iga nädal seminar ka Tartu vanas observatooriumis. Vana Obs oli natuke halvas seisukorras, aga vana maja õhkkond või vaim oli tunda. Meil (mina, Mirt Gramman, Maret Einasto, Ivan Suhhonenko ja Gert Hütsi) sai kombeks pärast seminari minna linnas kohvikusse, kus me kohvi kõrval rääkisime palju teadusest ja kosmoloogiast.
Aastal 2001 sõitsin Tõraverest Planck’i konverentsile, kus minu ülesandeks oli uurida võimalusi, kuidas Tuorla ja Tartu saaksid osaleda Planck’i projektis. Selle reisi tulemusena minu ja Enn Saare uurimistöö Planck’i andmete ja suuremastaabilise struktuuriga jätkub veelgi. Aastal 2003 saime idee korraldada Tartu ja Tuorla observatooriumide vahelise seminari. Väike seminar läks hästi ja üsna varsti tekkis idee, et seminare võiks hakata korraldama vastastikku iga aasta (TT-seminarid). Pärast kümnendat TT-seminari on osavõtjate arv tõusnud vähestest mitmekümneni. Osalejaid on mitmetest maadest ja observatooriumidest.
Soome akadeemia grant sai otsa ja pärast 2.5 aasta pikkust post-doc’i perioodi kolisime perega tagasi Soome. Pärast on ühine uurimistöö ja tihedad külaskäigud jätkunud tänaseni. Peale mitmeid ühisartikleid on Tuorlas kaks doktoriväitekirja ja kolm magistritööd tehtud teemadel, mis on seotud Tuorla ja Tartu Observatooriumide ühise uurimistööga. Võib öelda, et minust sai Tartu Observatooriumis kosmoloog - ümbruskonnas, mida iseloomustab inimeste ainulaadne andumus ja suhtumine teadustöösse.
Jukka Nevalainen:
I come from Helsinki University. My scientific background is in X-ray astronomy and clusters of galaxies. During Planck working group meetings I met Pasi Nurmi and Pekka Heinämäki from Tuorla Observatory, which whom I starting planning collaborations on the large scale structure studies. Since Pekka has spent time in Tartu, he introduced me to the Tartu cosmology group of Enn Saar. I started participating in the Tuorla-Tartu cosmology meetings.
Pekka had the idea that we could combine my X-ray expertise and Tuorla/Tartu experience on the large scale structures in order to search for the missing baryons. The blind search of the missing baryons has not been very successful, and the idea was to concentrate on the known galaxy structures and look for the X-ray absorption lines of the background X-ray sources, due to the intervening Warm-Hot Intergalactic Medium (WHIM), the likely form of the missing baryons.
In 2012 I wrote a proposal to Estonian Research Council for funding of a project concentrating on the search of WHIM. The proposal was successful and we got funding for the years 2013-2016. Early 2013 I still worked at Helsinki. Since the organisers of the Tuorla/Tartu meeting did not accept my proposal to add Helsinki to the name of the meeting, I moved to Tartu in Sep 2013 to be able to fully participate in the collaboration.
Jan Pisek:
My first acquaintance with Tartu Observatory occurred through my PhD. Thesis advisor, prof. Jing M. Chen, at the University of Toronto in 2006. I was about to start preparing for my PhD. comprehensive exam (an exam that takes place usually at the end of the first year of your PhD., proving you are knowledgeable enough in your field to go on with your research proposal). Prof. Chen told me there is this one excellent book I should get really familiar with before the exam. If I recall it correctly, he called it ‘the Bible of our field’. He reached into the bookshelf in his office and took out this thick photocopy he clearly valued a lot. It was the famous book by Juhan Ross, ‘The Radiation Regime and Architecture of Plant Stands’, published by Dr. W. Junk Publishers in 1981. Already at that time possessing an original print of that book could be considered having a small treasure. Prof. Chen himself obtained his copy from the original copy owned by another famous scientist he started to work for when he first came to Canada, prof. Andy Black from the University of British Columbia. Prof. Chen opened the book and told me he will mark the chapters/sections I should make sure I am really familiar with. We went through about first three or four chapters (with pretty much everything marked and no single section left out), when prof. Chen closed the book and concluded: ’you know what, maybe it is better if you really go through the whole book. Everything in there is important for you to know’. Obviously during the following weeks the name of Juhan Ross and Tartu Observatory have stuck deep in my mind.
In fall 2007 I got an extra scholarship from the University of Toronto. I decided to use that money to try visiting Tartu Observatory in person. Prof. Chen was delighted. Andres Kuusk had no objections with me coming and presenting our research, so I came in December and got to meet Andres, Tiit Nilson & Co. in person for the first time as well.
Finally, through EstSpace FP7 project led by Anu Reinart (and also partially thanks to kind Miina Rautiainen), I was lucky enough to start working at the Observatory right upon the completion of my PhD. in 2009. The office that I was assigned to work at was previously occupied by the late Juhan Ross, with shelves still full of his books and personal belongings. Needless to say, there was also one original print of his famous ‘Bible’. Juhan Ross keeps a close eye on me from the portrait on the wall since then.
Meenutab Jan Pisek (inglise keelest tõlkinud Tõnu Viik):
Tutvus Tartu Observatooriumiga algas Toronto Ülikoolis 2006. aastal minu doktoriväitekirja juhendaja prof. Jing M. Cheni kaudu. Hakkasin ette valmistama oma PhD erialaeksamiks, mis tavaliselt toimub esimese doktoriõppeaasta lõpul. See eksam peab tõestama, kas sa tunned oma eriala niivõrd, et oled juba võimeline uurimisteemaga edasi minema. Prof. Chen ütles mulle, et ma peaksin enne eksamit tutvuma ühe suurepärase raamatuga, mida ta nimetas „meie eriala Piibliks”. Ta läks oma
 |
| Jan Pisek koos kolleegidega välitöödel Hawaiil (pildil keskel). |
raamaturiiuli juurde ja võttis sealt paksu fotokopeeritud raamatu, mida ta selgesti näis kõrgesti hindavat. See oli Juhan Rossi kuulus raamat The Radiation Regime and Architecture of Plant Stands, mille oli avaldanud 1981. aastal Dr. W. Junk Publishers. Juba siis tähendas selle raamatu originaali omamine, et oled väikese aarde omanik. Prof. Chen ise oli selle saanud originaali kopeerimisega, mis kuulus teisele kuulsale teadlasele prof. Andy Blackile Briti Columbia ülikoolist, kellega ta oli alustanud koostööd pärast Kanadasse tulekut. Prof. Chen avas raamatu ja ütles mulle, et ta märgib ära peatükid ja lõigud, millega ma tingimata pean tutvuma. Me vaatasime läbi esimesed kolm või neli peatükki, kus ta märkis ära peaaegu kõik, jätmata vahele ühtki lõiku. Siis pani prof. Chen raamatu kinni ja ütles: „Tead mis, võib-olla on parem, kui sa tutvud kogu raamatuga. Kas tead, selles on kõik tähtis.” On loomulik, et järgnevad nädalad surusid Juhan Rossi ja Tartu Observatooriumi nimed sügavale mu mällu.
2007. aasta sügisel sain täiendava stipendiumi Toronto Ülikoolist. Otsustasin kulutada selle raha, et ise Tartu Observatooriumi külastada. Prof. Chen oli vaimustuses. Andres Kuusel polnud vastuväiteid mu tulekuks ja uurimuse esitamiseks. Nii ma jõudsingi detsembris Tõraverre ja tutvusin isiklikult Andrese, Tiit Nilsoni ja teistega.
EstSpace FP7 projekti abil, mida juhtis Anu Reinart, ja osalt ka tänu lahkele Miina Rautiaisele oli mul õnn alustada tööd observatooriumis kohe pärast doktorikraadi omandamist 2009. aastal. Kabinet, kuhu mind tööle pandi, oli varem kuulunud Juhan Rossile ning selle riiulid olid ikka veel täis talle kuulunud raamatuid ja isiklikke asju. Pole vaja vist lisada, et seal oli ka tema kuulsa „piibli” originaal.
Portreelt seinal jälgib mind sellest ajast peale Juhan Rossi terav silm.
Kaupo Voormansik:
Olen pärit Põhja-Viljandimaalt Suure-Jaanist. Kooli ajal ei teadnud ma veel täpselt kelleks saada, aga mulle meeldisid väga reaalained ja tundus, et olen nendes andekam kui teistes õppeainetes. Keelte õppimine läks mul palju raskemalt. Käisin tihti maakondlikel ja vahel ka üleriigilistel olümpiaadidel, mulle meeldis võistlushetk ja keeruliste ülesannete lahendamine. Osalesin Tartu Ülikooli Teaduskooli töös.
Keskkooli lõpetades kaalusin peamiselt kahte valikut: kas minna ülikooli õppima füüsikat või infotehnoloogiat.
 |
| Kaupo Voormansink. |
Lõpuks otsustasin isa soovitusel infotehnoloogia kasuks, sest see oli praktilisem ja nii tundus tõenäolisem tööd saada.
Huvitav pööre tuli 2007. aasta sügisel, kui ühes mitte-kosmose projektis programmeerijana töötades sain tuttavaks Mart Noormaga, kes oli seal projektijuht. Mulle meeldis väga Mardi sõbralik suhtumine ja oma meeskonnaliikmete toetamine. Nii hakkasingi tema juures magistritööd tegema ja liitusin Eesti tudengisatelliidi meeskonnaga. 2008. aastal läksin Mardi diplomaatia toel ning Skype’i ja Archimedese stipendiumide abil Prantsusmaale Rahvusvahelisse Kosmoseülikooli kosmosetehnoloogiat õppima.
Kosmoseülikooli lõpetamise järel Eestisse tagasi tulles jätkasin tööd tudengisatelliidi meeskonnas ning astusin doktorantuuri. Doktorantuur koostöös AS Regioga ning tudengisatelliidi ehitamine Tartu Ülikoolis viisid kartograafiast ja kosmosetehnoloogiast väga loogiliselt satelliitseire teemadeni. Eriti huvitavad tundusid mulle just radarsatelliidid ja radarseire temaatika, sest see on väga kiiresti arenev ja paljude võimalustega infokogumise viis, mida Eestis ei olnud peaeegu üldse uuritud.
Praegu, 2014. aasta mais, töötan Tartu Observatooriumis, teen radarseire alast uurimistööd ja aitan tulevikuks põnevaid rakendusi arendada.
Elmo Tempel:
Mina olen astrofüüsika ja Tartu Observatooriumi juurde jõudnud juhuste kokkulangemise tõttu. Juhus on mu elus mänginud väga tähtsat rolli ning mul on väga hea meel, et praegu on võimalus töötada teadlase ja astrofüüsikuna Tartu Observatooriumis.
Juba varases kooliajas pakkusid mulle huvi reaalained. Kuni gümnaasiumi lõpuklassini olid võrdselt huvitavad nii matemaatika, keemia kui ka füüsika. Otsustavaks teguriks, miks ma Tartu Ülikooli füüsikat õppima läksin, sai asjaolu, et gümnaasiumi lõpuklassis õnnestus mul esindada Eestit rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et mu kaksikvend Erkki osales samal aastal rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil ning sellest ajendatuna läks tema õppima keemiat. Ülikooli astudes ei olnud siiski veel selge, millele ma edasi spetsialiseerun.
 |
| Elmo Tempel. |
Minust sai astrofüüsik tänu Peeter Tenjesele. Peeter oli ülikoolis õppejõud, kes jättis väga sümpaatse mulje ning oma lõputöö juhendajaks ma valisin just tema. Võib isegi öelda, et ma valisin endale juhendaja, mitte teema, ning kui Peeter ei oleks olnud astrofüüsik, ei oleks suure tõenäosusega ka minust astrofüüsikut saanud. Samas ütles aastaid pärast gümnaasiumi lõpetamist minu gümnaasiumi füüsikaõpetaja, et oli kogu aeg arvanud, et minust saab astronoom, sest ma olevat kooliajal olnud huvitatud astronoomiast. Võimalik, et astronoomia valikut mõjutas siiski mu alateadvus.
Peeter Tenjese juhendamisel tegelesin esimesed aastad galaktikate füüsikaga. Kuna Peeter töötab põhikohaga ülikoolis, siis Tõraverre ma esimestel aastatel peaaegu ei jõudnudki. Tartu Observatooriumis hakkasin aktiivsemalt käima 2005. aasta kevadest. Mul oli kohe võimalik osaleda kosmoloogia töörühma töös ning mulle kui arenevale teadlasele oli see väga huvitav aeg. Need olid aastad, mil minus kinnistus teadmine, et teadlasekarjäär sobib mulle ning Tartu Observatoorium on suurepärane koht, kus teostada oma teaduslikke ambitsioone.
Ma olen väga rahul sellega, kuhu juhus on mind toonud. Siin looduslikult kaunis ja vaikses Tartu Observatooriumis Tõraveres on väga meeldiv ja tõhus töötada. Eriti nauditavaks teevad töökeskkonna inimesed, nii vanemad kolleegid kui ka üliõpilased, kes mind iga päev ümbritsevad.