Tuginedes 1961. aasta seminaride ettekannetele ja aruteludele koostati uus täpsustatud Observatooriumi arengukava 20-ks aastaks. Astronoomia osas olid peamisteks autoriteks J. Einasto ja G. Kusmin. Arengukavas nähti ette astronoomia arendamine kahes etapis, esimesel etapil (1960ndad) otsustati pöörata erilist tähelepanu tähefüüsika arendamisele, teisel etapil (1970ndad) galaktikate füüsikale ja kosmoloogiale. Tähefüüsika alal nägi kava ette noorte astronoomide ettevalmistamist erinevatel
 |
| Vaade Tõraverele 1970. aastate teisel poolel. |
tähefüüsika aladel, mis teineteist täiendavad - tähtede atmosfääride ja siseehituse teooria, spektraalsete vaatluste töötlemise metoodika jne. Uuritavateks objektideks valiti eeskätt muutlikud tähed, mis asuvad tähtede evolutsiooni pöördekohtades. Sel teel oli lootus saada uut infot tähtede arengu kohta, arvestades erineva lähenemisviisi ühendamisel tekkida võivat sünergiat. See kava viidigi ellu, peaaegu kõik Tartu Ülikooli lõpetanud astronoomia eriala lõpetajad suunati sel perioodil tähefüüsikasse astrofüüsika sektoris.
1970-ndate aastate alguses hakkas arenema ka galaktikate füüsika suund. Kuid Füüsika Instituudi ja teiste TA instituutide kiire kasvu tõttu oli noorte astronoomide tulek galaktikate füüsika arendamiseks palju tagasihoidlikum kui varem tähefüüsika arendamise puhul. Galaktikate ja nende allsüsteemide (populatsioonide) detailse uurimise vajadus selgus 1960ndatel tehtud uurimuste käigus, mil J. Einasto algatusel alustati katseid ühendada kõik võimalikud kättesaadavad vaatlusmaterjalid galaktikapopulatsioonide kohta ühtseks mudeliks. Selle käigus selgus, et galaktikad on ümbritsetud tumedate kroonidega. Viimane omakorda tingis vajaduse uurida lähemalt galaktikate ümbrust, mis viis vaatlusliku kosmoloogia suuna kujunemisele.