Stellaarastronoomia on teadus, mis uurib tähesüsteemide ehitust ja dünaamikat. Peaaegu algaegadest alates on Tartu Tähetornis uuritud täheparvi ja Linnuteed. Veelgi enam – tähetorni järgmist direktorit pärast Struvet - Johann Mädlerit (tähetorni direktor 1840 - 1865) võib pidada stellaarastronoomia rajajaks. Tuntud on tema idee Linnutee tsentraalpäikesest. Pool sajandit hiljem oli Ernst Öpik üks esimesi, kes tähtede liikumise põhjal hindas ainetihedust Päikese ümbruses - seega sai alguse tumeaine probleem. Ka Taavet Rootsmäe pühendas oma pikaaegse astronoomia õpetamise kõrvalt (Tartu Ülikooli astronoomiaprofessor 1919-1959) küllalt palju aega stellaarastronoomia probleemidele.
 |
| Vasakult Sergei Kutuzov, Grigori Kusmin ja Jaan Einasto. |
Stellaarastronoomia tänapäevases mõistes jõudis Tartus kõrgtasemele Grigori Kusmini töödes. Juba tudengipõlves alustas ta teadustööga Öpiku juhendamisel (esimene teadusartikkel ilmus 1939). Järgnevate aastate jooksul kujuneb Kusmini töödest stellaarastronoomia maailma tipptase. Enamik tema töödest kuulub stellaarastronoomia klassikasse: kolmanda liikumisintegraali probleemi lahendus, Kusmini ketas, kolmeteljeline ellipsoidaalne tähesüsteem, tähepõrked jne. Maestro Grigori Kusmin jäi viljakaks teadlaseks oma elu lõpuni (1988). Tema rajatud suuna jätkajad olid ja on tema õpilased J. Einasto, H.Eelsalu, M.Jõeveer, Ü.-I. Veltmann, P.Tenjes ning hiljem ka viimaste õpilased. Klasssikalise stellaarastronoomia temaatika on tänaseks aja jooksul liikunud valdkonda, mida Tartu Observatooriumis tähistab ühe töögrupi (varem ka labori) nimetus – galaktikate füüsika. Selle temaatika eestvedajaks observatooriumis oli pikka aega Mihkel Jõeveer.