Aktinomeetria

Meie observatooriumi atmosfäärifüüsika ja kaugseire ajalugu peaks ilmselt alustama sellest hetkest kui äsja Tartu Ülikooli lõpetanud Juhan Ross määrati 1951. a. aktinomeetriajaama juhatajaks, tollal veel Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudis. Sellist teoreetilise füüsikuna lõpetaja suunamist võiks tõlgendada kui karistust J. Rossi pattude eest, milleks tolleaegsete võimude silmis oli tema osavõtt jätkusõjast Soome armees. Tegelikult oli asi olnud palju hullem, sest Juhan koos oma abikaasa Maimoga oli oodanud ukse taga nende küsimuse arutamist TRÜ parteikomitees, kuid tolleaegne parteisekretär Arno Köörna, kes oli nende küsimuse asetanud päevakorras viimaseks, venitas koosolekuga niikaua, kuni viimase küsimuseni ei jõutudki. Nii päästis hilisem TA president J. ja M. Rossi kindlast ülikoolist väljaviskamisest.

Direktor A. Kipperil oli siiski julgust niisugune mees tööle võtta. Juhan rääkis ise, et pärast vestlust A. Kipperiga seadis ta sammud ülikooli raamatukokku, et järele vaadata, mida see aktinomeetria õieti tähendab! Aga J. Rossi juhtimisoskused ja lai silmaring viisid aktinomeetriajaama kiiresti parimate hulka tolleaegses N. Liidus. Lisaks heatasemelistele rutiinmõõtmistele hakati täiustama mõõtmismetoodikat ja mõõteriistu ning püstitama ja lahendama ka teaduslikke probleeme. 1954. a. nimetati jaam ümber aktinomeetria laboratooriumiks ja 1958. a. atmosfäärifüüsika sektoriks.

Observatooriumi territooriumi edelanurgas asub Iisraeli riigi kontuuriga kahe hektari suurune ala – meteoroloogia saar keset astronoomiavälja. See kuulub Eesti ilmateenistusele. Heinamaa keskel paistab suur traatvõrguga ümbritsetud vaatlusväljak, mille lähedal lösutab pooleldi maasse kaevatud aktinomeetriapaviljon. Mis see aktinomeetria on?

See on meteoroloogia haru, mis uurib kiirguse levikut Maa atmosfääris. Pidevaid päikesekiirguse mõõtmisi alustati Eestis 1950. aastal Tartu külje all asuvas mõõtejaamas, seal, kus asub praegune Lõunakeskus. 1955. aastal nimetati jaam aktinomeetria laboratooriumiks ja ta hakkas tööle Füüsika ja Astronoomia Instituudi koosseisus.

1964. aasta septembris arvati jaam Hüdrometeoroloogilise Teenistuse Valitsuse koosseisu. Instituut jäi edasi jaama töö juhendajaks, vaatluste tulemused aga jäid võrdselt mõlema osapoole kasutada. Seoses observatooriumi valmimisega Tõraveres viidi meteoroloogilised ja ka päikesekiirguse mõõtmised üle uude, paremate vaatlustingimustega asupaika. Täielikult alustati mõõtmistega Tõraveres 30. septembril 1965. aastal.

Ülekolimise perioodil teostati paralleelseid kiirgus- ja ilmamõõtmisi. Erilisi klimatoloogilisi erinevusi varasema ja uuema asukoha vahel ei täheldatud. Kindlasti iseloomustavad Tõravere ilmaandmed Tartu ümbruse kliimat paremini kui omal ajal linnas asunud mõõteväljakud.

1. jaanuaril 1997 alustati tööd ka sünoptilis-klimatoloogilise jaamana. Meteoroloogiliste vaatluste arv suurenes neljalt korralt kaheksale. Jaama nimi on Tõraveres oldud aja jooksul korduvalt muutunud: alul Tõravere Meteoroloogiajaam (MJ), siis Tartu MJ, nüüd Tartu-Tõravere MJ.

1993. aastal arvati Tõravere 27 nn päikesekiirguse uurimise ülemaailmse baasjaamade võrgu (BSRN) kandidaatide hulka. Baasjaamad loodi päikese kiirgusvoogude täpseks mõõtmiseks, sidumaks maapealseid vaatlusi mõõtmistega satelliitidelt, uute kiirgussensorite katsetamiseks ning jälgimaks Maa kiirgusrežiimi pikaajalisi muutusi. Alates 1999. aastast ollakse üheksa Euroopas tegutseva päris baasjaama hulgas. Lisaks BSRN-võrgule on Tartu-Tõravere MJ maailma meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) nimestikes kirjas kui regionaalne atmosfääri monitooringu (GAW) jaam.

Jaama juhatajaiks on olnud Hilja Remmel-Kull (1950-1951), Juhan Ross (1951-1965), Laine Avaste (1965-1989), Nääli Rebane (1989-1991), Üllar Lindmaa (1991-1996), Ain Kallis (1996-2000), Ingrid Niklus (2000 kuni praeguse ajani) ja Helen Kaskema juh.kt. (2006-2010).

Tegelikult pole nood sidemed kunagi katkenud ka pärast teise ametkonna alluvusse minekut. Jaama 60. aastapäeva tähistamisel 2010. aasta veebruaris tõdes observatooriumi direktor Laurits Leedjärv: Ei saa me läbi ilmata, ilm ei saa läbi ilmajaamata ja too observatooriumita. Jaama teaduslikeks juhendajateks olid aastakümneid Eesti aktinomeetria isa Juhan Ross ning ema Viivi Russak. Jüri Reemanni poolt välja töötatud sensorid ning registreeriv aparatuur muutis Tõravere endise Nõukogude Liidu kõige automatiseeritumaks jaamaks. Paljude aastate jooksul kasutusel olevad ultraviolettkiirguse sensorid on samuti välja töötatud observatooriumis.

Käsi peseb kätt – see põhimõte on olnud au sees ka Tõravere mäel. Ilmajaama inimesed on peale põhitöö teinud mõõtmisi nii kolleegidele - geofüüsikuile, geodeetidele kui astronoomidele. Jaama päevikus leiduvad säärased sissekanded: Kõige kiiremini teha arvutused Viivile! (1966), AAI lennuki teenindamine!! (1977) või Mõõtmised Kuuse ja Nilsoni helikopteri jaoks! (1981). Juulikuus 1977 tuli vaatlejail mõõta selgetel hommikutel päikesetõusu ajal kiirguse intensiivsust observatooriumi peahoone platvormil. Märkus päevikus: “Paluks tõsiselt võtta, sest andmed lähevad otse Moskvasse akad. Obuhhovile. Juhan“.

Aktinomeetriajaama juures 1967. aastal. Seisavad esireas vasakult Ilmar Undla, Madis Sulev, Herbert Niilisk, Vello Ross, Olev Avaste, Ilse Aas, Ene Pastak, Heino Tooming, Jüri Reemann, Mart Rahi, Endel Kübarsepp, Vello Oja ja Olavi Kärner. Seisavad tagareas vasakult Tiit Nilson, Helgi Niilisk (Arst), Ain Kallis, Andres Kurvits, Mare Themas, Agu Laisk, Viivi Randmets, Mart Tiisler, Eha Mall Suits, Ülo Mullamaa, Aleksandra Linnas, Viivi Russak, Heino Moldau, Lilian Paliale ja Juhan Ross.

1969. aastal pidid vaatlejad tegema ka ornitoloogilisi vaatlusi. Kellele, miks, ei mäleta keegi. Märkused päevikus: Ma ei tunne linde!! - Ainult neid, keda tunned. L.A.

Viimastel aastatel on ilmajaam olnud paigaks, kus paljud asutused ja ülikoolid teevad mitmesuguseid geofüüsikalisi mõõtmisi. Aastail 2002-2013 töötas jaama katusel NASAle kuuluv päikesefotomeeter, mis kuulus globaalsesse aerosooli mõõtmiste võrku AERONET. Fotomeetrit hooldas Observatoorium. 2003. aastal ilmus Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ning Tartu Observatooriumi inimeste koostöös raamat Eesti kiirguskliima teatmik. Lähimail aastail areneb koostöö kahe ulatusliku projekti Eesti kiirguskliima ja Eesti keskkonnaobservatooriumi tegevuses.

Jaam on olnud stažeerimispaigaks ka Observatooriumi väliskülalistele. Näiteks 1987. aastal võõrustati Miami ülikooli professor Thomas Herbertit ning insener Le Van Lieu´d Vietnamist. Viimase külalise visiit kujunes üldiselt väga tagasihoidlikuks. Legendiks sai vaid tema hüvastijätt Juhan Rossiga. Juhan (inglise k): Nõukogude Liidu aktinomeetria saavutused on maailmas jõudnud päris kõrgele tasemele... Le Van Lieu, viisakalt naeratades: Blagodarja vam! (Tänu teile! - vene k). Ross jätkas: ...siiski, peab tunnistama, mitmes valdkonnas oleme Läänest kõvasti maha jäänud! - Blagodarja vam, blagodarja vam!, nentis külaline kummardades.

Ühes asjas on astronoomid ja ilmajaama aktinometristid erinevad – kui esimesed igatsevad näha pimedaid öid, siis teised selget päeva...