AAI-s 1970-ndatel hoogsalt käivitunud suuremastaabilise struktuuri uurimine vajas uusi vaatlusandmeid, eelkõige galaktikate punanihkeid. Sadakonda heledamat galaktikat vaadeldi 1970-ndate keskel analüsaator OMA-ga Tõravere 1.5 m ja Bjurakani 2.6 m teleskoopidega, Sai selgeks, et nõrkade objektide vaatlemine pole meie kliimas eriti tõhus. Unistasime oma keskmise klassi teleskoobist hea astrokliimaga kohas ka enda lõunabaasis.
Selgitamaks lõunabaasi rajamise võimalust külastas J. Einasto 1977. aasta sügisel Abastumani ja Bjurakani Observatooriumi. Eriti viljakaks osutus kohtumine Bjurakani Observatooriumi direktori Viktor Ambartsumjaniga, kellega Tartu astronoomidel olid pikaajalised sidemed. Jutuajamisel leiti, et on otstarbekohane rajada ühiste asutuste koostöös Lõunaobservatoorium, vastava kirja adresseeris Ambartsumian NSV Liidu Teaduste Akadeemia asepresidendile Martšukile. Sellega oli uksed avatud ka NSVLiidu Kesk-Aasias asuvate liiduvabariikide teaduste akadeemiatele, kelle toetus ettevõtmiseks oli hädavajalik. Ka Eesti TA tollane president Karl Rebane aktsepteeris lõunabaasi rajamise plaani.
Aja jooksul selgus, et Ühisobservatooriumist ei tule midagi välja, sest kõik asjast huvitatud Liiduvabariigid ja asutused olid huvitatud oma isikliku lõunabaasi rajamisest. Seetõttu loobusime ka meie esialgsest ideest ja tegutsesime edasi oma lõunabaasi rajamisega.
Lähimad hea astrokliimaga kohad asuvad Kesk-Aasia mägiplatoode isoleeritud tippudel. Usbekimaal oli üheks selliseks kohaks Maidanak , Samarkandist ca 200 kilomeetrit lõunas, Pamiiri, Alai mäestiku servaalal umbes 2000 meetri kõrgusel. See koht oli juba hõivatud. Sinna olid esimesed teleskoobid paigaldanud Moskva Ülikooli Astronoomiainstituut (GAIŠ), Ukraina TA Astronoomia Peaobservatoorium ja Leedu astronoomid; ettevalmistusi tegi Leningradi Ülikool. Ühistegevus oli mõttekas, liiati oli vajalik infrastruktuur (teed, elekter, veevarustus jms) juba olemas. Päris üksmeelt koha sobivuse suhtes siiski polnud. See ajendas meid esialgu veidi laiemalt ringi vaatama.
Esimene luureretk Kirgiisiasse toimus 1978. aastal juulis. Sellel osalesid kogu lõunabaasi ürituse eestvedajad – J. Einasto, P. Kalamees ja A. Kivila. Kirgiisi Teaduste Akadeemia toetas omaltpoolt transpordi ja kohalikke olusid tundva saatjaga. Läbi rännati Issõk Kuli järve lähedased Tjan-Šani mäed ja Frunzest (nüüd Biškek) lõunasse jääv Kirgiisia ahelik. Leiti mõned sobilikud kohad.
Juulis algas ka kohe pikem astrokliima vaatluste seeria, esmalt Maidanakis tudengite osavõtul GAIŠ-i kahe-kiire-instrumendiga (DLP), et hinnata tähekujutise värelemist. Ants Kaasiku juhtimisel suundus teine rühm DLP-ga Kirgiisiasse Issõk-Kuli lõunakaldale, Aksai küla lähistele mägedesse, kus septembris-oktoobris toimus pikem vaatluste seeria. Peavarju leiti tühjana seisvas karjuste hütis.
Suhteliselt põgus tutvus Issõk-Kuli piirkonna astrokliimaga selle kandi erilist headust ei näidanud . Seega otsustati keskenduda Maidanakile. 1979. aasta juulis-augustis vaadeldi Maidanakis P. Traadi juhtimisel, eesmärgiga leida platool oma tipp ja siis uurida seal astrokliimat.
Vahepeal olid arenenud head suhted Leningradi Riikliku Ülikooli Observatooriumi (LRÜO) astronoomidega, kes planeerisid püstitada oma teleskoopi Maidanakki ja rajada tugibaas lähimasse linna. LRÜO rajas laboratooriumi keskmise suurusega teleskoopide ehitamiseks, mistõttu oli mõttekas koostööd arendada ja neilt hiljem ka oma teleskoop tellida. Tugibaasid otsustati rajada kõrvuti Kitabi linna serva. 1979 aastal taotleti lõunabaasi jaoks maaeraldust. Arvestades idamaist asjaajamise traditsiooni, võis karta protsessi venimist. Kõik sujus aga suhteliselt ladusalt, kui mitte arvestada nädalasi ootamisi oblastikeskuses 43-kraadises kuumuses ja tolmus.
1980-ndate algul kujunes välja koostöö Moskva Kosmoseuuringute Instituudiga (IKI), kus ehitati Samarkandist umbes 150 kilomeetrit idas, Suffa platool suurt 70-meetrist raadioteleskoopi ja oldi huvitatud nii paikkonna astrokliima vaatlustest kui ka optilise astronoomia vaatlusbaasi poolt pakutavast sünergiast. Suffa platoo on ca 2500 meetrit üle merepinna, asub Turkestani mäeaheliku põhjanõlval. Ahelikul endal pakkus huvi selle kõrgem tipp – 4033-meetrine Šau Kartau (Külm mägi). Läheduses on Zaamini looduskaitseala ja veehoidla kaldal puhkekodu – kena kant, ent astroklimaatiliselt uurimata.
1981. aasta suvel toimus meie esimene iseseisev ekspeditsioon Suffale. Eestis hangiti ratastel vagunelamu, mis toimetati raudteel Kitabi ja veeti Šau Kartau alla jõeorgu ekspeditsiooni tugibaasiks. Vett sai mägijõest; elektriliini vedasime maantee-ehitajate baasist. Transpordimurede lahendamiseks sõitis omal jõul Eestist Usbekimaale akadeemia autopargi maastikuauto UAZ 469 . Kolme suvekuu (juunist-septembrini) jooksul töötas piirkonnas P. Traadi ja A. Kaasiku juhtimisel mitu rühma, kokku 17 liiget. Astrokliima karakteristikuid mõõdeti Suffa ümbruses neljas punktis. Tähekujutisi hinnati taas DLP-ga. Väga hea kujutisega (0.5 – 0.7 kaaresekundit) öid oli vähe.
22. augustil valisid J. Einasto ja LRÜO direktor M. Babadžanjants välja veel ühe, suhteliselt järsunõlvalise tipu. Vaatlused selle tipu erilist headust ei näidanud, aga järsud nõlvad said saatuslikuks meie sõiduk UAZ-ile.
 |
| Mäed Sufaal. |
Põgus, ühesuvine vaatlusperiood näitas, et Suffa ümbrus on keskmiselt hea astrokliimaga. Seoses raadioteleskoobi ehitusega Suffal oli IKI huvitatud raadiovaatluste seisukohalt olulise parameetri – veeauru sisalduse – määramisest Suffal ja Šau Kartau mäel. 1986.a. sõlmiti leping IKI-ga. Leping sisaldas ka portatiivse, patareitoitel hügromeetri ehitamise. Selle riista (absorptsioon-hügromeetri, lühendina AHM) ehitas AAI-s valmis Mati Pehk kahes eksemplaris, millest üks jõudis teadaolevalt Antarktikasse.
Kui aparaat sai valmis, siis tuli seda kaliibrida. 1987.a. juunikuus tegi seda P. Tenjese rühm Pamiiri meteojaamas 3700 meetri kõrgusel, kus võrreldi AHM-i näite meteosondide abil määratud veeauru hulgaga õhusambas. Sama aasta augustis toimetas J. Venniku rühm Maidanakist Suffale meie 20-cm Maksutovi tüüpi reflektori AZT 7, millega T. Kipper jt. olid juba 1960-ndatel 6m teleskoobi kohavalikul osalenud. Sellega mõõdeti tähekujutiste värelemist.. 1988.a. kujunes Suffa piirkonnas väga töiseks. Juba aprillis käis A. Kuperjanovi rühm Suffal vaatlusi jätkamas. Juunis-juulis oli helikopter tellitud, et viia raske teleskoop ja ehitusmaterjalid Šau Kartaule. Helikopteri saamisele ei saanud kunagi kindel olla, aga seekord läks hästi ning 4. juulil tõstis kopter kõik vajaliku mäkke. Tänu osavatele meistritele (A. Üprus ja R. Ühtegi) oli 5. juuli õhtuks soojak katuse all ja teleskoop püsti. Tõravere väike teleskoop oli nüüd pea sama kõrgel kui 10-meetrised hiiud Havail Mauna Kea otsas ...
 |
| Ekspeditsioon Sufaal. Istuvad vasakult Enno Ruusalepp, Aet Sule, Ants Kaasik ja Irina Bichele. Tagareas vasakult Raivo Sule ja Jaan Vennik. |
Sama aasta augustis ja oktoobris jätkasid vaatlusi Šau Kartaul P. Tenjese ja A. Unti rühmad. 1989.a. jaanuaris käis K. Jürgensoni rühm veel kord Pamiiri meteojaamas AHM-i kaliibrimas. Aprillis ja oktoobris toimusid veel kaks ekspeditsiooni Šau Kartaule.
1989. aastaga sai meie astrokliima vaatluste tsükkel Suffal ja Šau Kartaul läbi. IKI sai soovitud andmed veearu sisalduse kohta. Optilise astrokliima karakteristikutelt on Suffa ja Maidanak võrreldavad, aga viimases on selgeid öid rohkem.
Kõrvuti astrokliima mõõtmistega eri paigus jätkus pidevalt tugibaasi väljaehitus Kitabis, milles osales igal aastal 3 – 4 rühma. IKI-ga lepingu lõppemise ajaks oli meie Kitabi baas enam-vähem valmis. Sinna oli kerkinud mitu Eestist toodud kokkupandavat suvemaja ja suur garaaž kolmele autole.
Oluliseks probleemiks oli lõunabaasi teleskoobi valmistamiseks vajalike vahendite hankimine. Peale mitme ebaõnnestunud katse õnnestus 1980ndate lõpus saada rahalist toetust spetsiaalse galaktikate uurimiseks vajaliku teleskoobi ehitamiseks, midagi praeguste grantide taoline toetus. Esimesel aastal kulutasime toetuse 2,4-meetrilise peegliga teleskoobi projekteerimiseks LÜAOs rajatud vastavas osakonnas. Teisel aastal õnnestus hankida NSVL Teaduste Akadeemia tuumauuringute seltskonna toetusel 2.4-meetrise peegli toorik. Kolmandal aastal oli alanud NSVL lagunemine ja toetus jäi saamata ning teleskoobi projekteerimine ja ehitamine seiskusid, kuigi me LÜAOd küllalt suure summaga toetasime.
1990. aastal toimus veel kaks väljasõitu Maidanakki. Juunis-juulis valati meie 50-cm teleskoobile (Pollux) alus; hiljem ehitati teleskoobile kate. Augustis-septembris käisid Mihkel Jõeveer ja Margus Sisask seal kompleksvaatlusi jälgimas, sest AAI-l oli IKI-ga sõlmitud lepingu kohaselt astrokliima programmi üleliidulise koordinaatori roll.
Sel ajal olid suhted Lääne-Euroopaga juba paremad ning 1989. aasta sügisel kasutasime oma külaskäiku Cambridge Ülikooli Astronoomia Instituuti et teha väljasõit Kanaari saartel La Palmas asuvasse Euroopa maade observatooriumi, kuhu olid oma teleskoobid üles seadnud Põhjamaade ühenduse riigid (Nordic Optical Telescope) ja inglaste Isaak Newton Telescope. Sõidus osalesid J. Einasto, A. Kaasik, E. Saar ja Leningradist M. Babadžanjants.
Järgnevate aastate poliitiline turbulents paiskas kõik ilusad plaanid pea peale.
Kui 1988 aastal oli isegi päevakorras nn sotsialistlike riikide ühisobservatooriumi rajamine Maidanakki, mille raames käis T. Viik koos Astrosoveti esimehe A. Bojartšuki ning Krimmi observatooriumi direktori N. Stešenkoga Jenas sotsialismileeri konverentsil, siis pärast NSV Liidu lagunemist riigistas Usbekistani valitsus kõik võõramaised varad ja rajatised nii Kitabis kui Maidanakis.
Veel enne seda olime me plaaninud oma vara tagasitoomist Eestisse, kuid kaine kaalumine näitas, et toomine ületab rahaliselt kaugelt meie varade väärtuse. Nii nad sinna jäid, kuid uuenenud Usbekistan pöördus aasta-pooleteise pärast kõikide seal varasid omanud astronoomiakeskuste poole abipalvega, sest neil endil polnud niipalju kvalifitseeritud inimesi varade haldamiseks ja kasutamiseks. Kuna meil seal teleskoopi polnud, siis lükkasime me usbekkide abipalve tagasi. Leedu astronoomid, kellel seal teleskoop oli, siiski jätkasid sealseid vaatlusi.
Lühidalt kokku võttes:
12 aasta jooksul (1978 – 1990) korraldati ca 40 ekspeditsiooni astrokliima uurimiseks, Kitabi tugibaasi rajamiseks ja vaatlusteks Maidanakis Leedu teleskoobiga, millel osales ühtekokku umbes 100 inimest, neist ligi 60 meie instituudi (AAI) töötajat.