Eesti esimene satelliit

Meenutab eestvedaja Mart Noorma:

2007. aasta alguses oli Tartu Ülikooli füüsika instituudi kosmose- ja militaartehnoloogia töörühmas ametis juhendaja Mart Noorma ja poolel ametikohal  doktorant  Silver Lätt, kes  teise poole oma ajast pühendas Kalju Eerme ja Uno Veismanni käe all atmosfääriuuringutele Tartu Observatooriumis. Mõtiskleti koos tollase observatooriumi vanemteaduri, äsja Rootsist tagasi Eestisse kolinud Anu Reinartiga ja teiste mõttekaaslastega selle üle, kuidas Eesti kosmoseteadusele ning füüsikaharidusele omaltpoolt kaasa aidata.

Heaks eeskujuks olid meile Tartu Ülikooli värske professor Alvo Aabloo, kelle ümber Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis oli kogunenud arvukalt aktiivseid üliõpilasi, ning füüsika instituudi õppedirektor Kaido Reivelt, kelle jüngrite Teadusbuss Eestis reaalteadusi populariseeris.

Kõige tähtsamaks sai eesmärk tuua meie laboritesse palju noori andekaid inimesi. Leidsime, et kõige olulisem on näidata just esimese-teise aasta bakalaureuseõppe tudengitele, kui põnev on kosmosetehnoloogia ning kui palju inimkonna jaoks olulisi rakendusi sellel on. Teiseks prioriteediks kujunes uute rahastusallikate otsimine, mille toel veel valdavalt nõukaaegseid laboreid edasi arendada. Tartu Observatooriumi tollase direktori Laurits Leedjärve toetusel hakkasime plaane ellu viima.

EstSpacE

Umbes samal ajal jäi Anu Reinartile silma võimalus, kust võiks leida rahastust teadusvaldkonna tippkeskuste tugevdamiseks Euroopas.

Unistuste ESTCUBE.

Kuna tollal polnud meist keegi veel Euroopa Liidust projektitoetust saanud, tundus võimalus Tartu Observatooriumi esiletõstmiseks parajalt ulmeline. Ent Anu juhtimisel ja projektikonsultant Silver Toomla juhendamisel haarasime härjal sarvist. Koos kõigi observatooriumi töörühmade esindajate ning Tartu Ülikooli füüsika instituudi keskkonnateadlastega koostasime projektitaotluse. Mõned kuud hiljem selgus, et sadade taotleja hulgast osutus üheks väljavalituks ka meie EstSpacE. Tagantjärele vaadates oligi see saavutus üks olulisemaid verstaposte, mis võimaldas hiljem ka ESTCube-1 projektiga algust teha.

Samal ajal arutas haridusministeeriumi koordineeritud Eesti kosmosepoliitika töörühm Eesti koostööd Euroopa Kosmoseagentuuriga. Töörühma juht akadeemik Ene Ergma rõhutas igal võimalikul juhul, et kosmosetehnoloogia arengut on Eestile vaja ennekõike majanduslikust seisukohast lähtudes. Seetõttu hakkas kosmosekoostööd juhtima majandusministeeriumi alluvuses tegutsev Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus eesotsas Madis Võõrasega.

Esimesed kosmosekursused

Oli selge, et on vaja hakata koolitama tulevasi teadlasi ja insenere niimoodi, et nad ka kosmosetehnoloogia alused selgeks saaksid. Tollase füüsika-keemiateaduskonna õppeprodekaani Kalev Tarkpea heakskiidul algatasime mitu just noorematele tudengitele suunatud kosmosetehnoloogiateemalist kursust, mille läbiviimisse kutsusime osalema kõiki spetsialiste, kes Eestis kosmosetehnoloogiast teadsid – näiteks Hillar Torki, kes oli aastaid kosmoseagentuuris töötanud, Uno Veismanni, kes alati lahkelt kosmosetehnoloogia arenguloost rääkis, radarkaugseire eksperti Jaan Praksi Aalto ülikoolist Soomes, ning Ene Ergmad, kes kosmose poliitilised aspektid tudengitele ära seletas.

Välisministeeriumi ja aukonsulite panus

2008. aasta kevadel oli üks semester kosmosekursusi peetud ning Tartu Ülikooli tudengid olid andnud sellele väga sooja tagasisidet. Töörühma aruteludest oli välja koorunud vajadus anda tudengitele võimalus ise satelliiti ehitada. Samas saime aru, et kuigi meie endi arust on idee perspektiivikas, võib kosmoselaeva ehitamise plaan tunduda paljudele väikese Eesti jaoks mõttetu. Appi tuli Paul Elberg välisministeeriumi äridiplomaatia osakonnast, kes, kuulnud meie plaanidest, pani ette, et võiksime korraldada satelliidi esmaesitluse nii-öelda katsepubliku ees. Välisministeerium oli just korraldamas konverentsi Eesti aukonsulitele välismaalt, kellele taheti rääkida tehnoloogilistest arengutest Eestis, ja diplomaat arvas, et just see väärikate ja elukogenud inimeste rahvusvaheline seltskond võiks anda esmast tagasisidet mõttele teha Eestist kosmoseriik.

Esimeste hulgas tudengisatelliidi meeskonnaga liitunud TÜ infotehnoloogia magistrant Kaupo Voormansik asus kibekähku arvutigraafika õppejõu Peeter Kuke juhendamisel satelliidi mudelit valmistama. 30. mail 2008. aastal oli kõik valmis Tartu Ülikooli aulas ESTCube-1 pidulikuks väljakuulutamiseks. Aukonsulid reageerisid ideele väga positiivselt, paljud tulid pärast esitlust meiega rääkima, ning ütlesid, et ka nende kodumaal on olukord, kus noorte karjäärivalikus on reaalalad kahetsusväärselt madalal kohal ning sellised innustavad projektid oleksid väga tarvilikud. Kokkuvõttes saime kõvasti tuge usule, et Eesti esimesest satelliidist võib kunagi reaalsus saada.

Kahtlused ja kahtlejad

Leidsime, et koostöö on kosmosetehnoloogias kõigi saavutuste alus ja järelikult on üliõpilased kõikidest ülikoolidest teretulnud meeskonnaga liituma. Samuti panime paika põhimõtte, et üliõpilased otsustavad ise, kuidas ja mida teha, ning juhendajad ainult toetavad neid.

Nii laiem avalikkus kui ka paljud teadlastest kolleegid võtsid uudise satelliiti ehitavatest üliõpilastest vastu üsna kahtlevalt. Eesti Päevaleht avaldas ühe suurte kogemustega kosmoseteadlase arvamusartikli teemal, miks kosmosetehnoloogia arendamine pole tudengite mängumaa, vaid tuleks professionaalidele jätta. Interneti kommentaarium täitus aruteludega vaesest Eesti riigist, kus maksuraha kosmoses ära põletatakse.

Kuid esimesest ehmatusest saadi kiiresti üle ning arengud pöörati süstemaatiliselt oma kasuks – kriitilisest kosmoseteadlasest, Moskva Riikliku Ülikooli teenekast juhtivteadurist Riho Nõmmikust sai pärast põhjalikku arutelu ja plaanide lähemat selgitamist hoopis tudengisatelliidi projekti toetaja.

Mida kõike peaks teadma?

Tasapisi kogunes kokku rühm huvilisi tudengeid, kes Tartus füüsikahoones iganädalaselt koos käima hakkasid. Igaüks valis omale rolli ning hakati tegutsema. Meeskonna teise kohtumise protokollist 16. juunist 2008 selgub, et tudengite tähtsamaks ülesandeks sai välja selgitada, mida kõike peaks kosmoseprojektide kohta teadma.

2008. aasta suve lõpuks oli töö täies hoos. Tõnis Eenmäe, Urmas Kvell, Ilmar Ansko ja Kaupo Voormansik valmistasid ette raadiojaama satelliitidega sidepidamiseks, Katrin Tuude otsis lähemat infot teiste käimasolevate tudengisatelliidi projektide kohta.

Satelliitside maajaama kohta infot kogudes selgus õige pea, et tarvis on taotleda amatöörraadio operaatori litsentsi. Meeskonna üldteoreetilistest teadmistest raadiotehnika vallas kippus pakutavatest seadmetest parimate väljavalimiseks väheseks jääma. Raskel hetkel asus meeskonnale appi suurte kogemustega raadioamatöör Jüri Ruut, kelle toel sai nii valitud seadmed kui ka viidud läbi amatöörraadio kursus kõigile tudengisatelliidi meeskonna liikmetele. Eesti Raadioamatööride Ühing ja selle liikmed on jäänud tudengisatelliidi meeskonna lähedasteks sõpradeks siiamaani.

Minejad ja tulijad

2008.a. sügis tõi kaasa palju muutusi, sest kuigi meeskond oli suurenenud Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaste arvel, kuid samal ajal lahkus suur osa meeskonna tuumikust välismaale – Kaupo Voormansik suundus Rahvusvahelisse Kosmoseülikooli (ISU) Strasbourgis ning projekti juht Silver Lätt alustas stažeerimist Euroopa Kosmoseagentuuri suurimas teaduskeskuses (ESTEC) Hollandis. Kuigi nende lahkumine tegi tudengisatelliidi meeskonna töö palju raskemaks, mõistsid ilmselt kõik, et projekti edukaks lõpuleviimiseks tuleb välismaalt, vanadest kosmoseriikidest, aktiivselt kogemusi juurde hankida. Ilma seniste eestvedajateta langes tudengisatelliidi meeskond siiski tuntavasse segadusse.

Seevastu Katrini töö sidemete loomisel teiste ülikoolide satelliidiehitajatega kandis just sellel raskel hetkel ootamatult vilja. Aacheni tehnikaülikooli üliõpilane, sealse äsja kosmosesse lennutatud tudengisatelliidi COMPASS-1 meeskonna juht Johannes Piepenbrock teatas Katrinile, et ta tuleks hea meelega neljaks kuuks Erasmuse üliõpilasvahetuse programmi kaudu Tartu Ülikooli praktikale ning aitaks meid. Lisaks sai ka juhendajate seltskond jõudu juurde Soomest pärit külalisteadlase Jouni Envalli näol, kelle Eestisse toomine kujunes võimalikuks EstSpacE projekti rahastuse abil.

Johannese saabumisega oli meeskonna ridades lõpuks ometi tõelise satelliidi ehitamise kogemusega tudeng. Ta  võttis kiirelt enda kätte ESTCube-1 meeskonna juhtimise, süstides kõigisse oma rõõmsameelse olekuga palju entusiasmi. Vastvalminud raadiojaama kaudu saime COMPASS-1 satelliidiga sidepidamist harjutada. Eriti kasulik oli Johannese kogemus just selles osas, mis tudengisatelliidiprojekti juures valesti võib minna, sest sellistest asjadest avalikult eriti ei räägita.

Tänaseks on Johannesest saanud insener Euroopa suurimas kosmoseettevõttes Astrium, kuid oma vanadele võitluskaaslastele elas ta ka ESTCube-1 stardi hetkel Saksamaalt Skype teel kaasa.

Missioon – otsitud ja leitud

Uue innuga jätkus esimesele Eesti satelliidile väärika missiooni otsing. Kaaluti erinevaid võimalusi, kuid ideaalse missiooni esilekerkimine Soome lahe põhjakaldalt pani kõik muud ettevõtmised seisma.

Töökad ja tundlikud käed tööhoos.

Meie mees Soomes, Tartu Ülikooli ja Tartu Observatooriumi taustaga Jaan Praks, Aalto ülikooli kosmosetehnoloogia labori teadur oli edastanud info Eesti tudengisatelliidi missiooniotsingutest Soome meteoroloogiainstituudi vanemteadurile Pekka Janhusele, kes vaid kaks aastat varem oli välja tulnud uue huvitava ideega kiireteks planeetidevahelisteks lendudeks. Mõte oli selles, et laadida satelliidi pikkadest radiaalsetest traatidest koosnev puri positiivselt, et Päikesest väljasaadetud prootonite energiat kasutades anda satelliidile Päikesest eemale liikumiseks impulss. Et viia idee teooria tasemelt edasi, tuli leida võimalus komponentide katsetamiseks kosmoses, esialagu vaid ühe juhtmega. Pekka Janhuse ümber oli juba kogunenud teadlasi mitmetest teadusasutustest. Helsingi ülikoolis arendati välja spetsiaalset alumiiniumtraadist juhet, mis peaks vastu ka kokkupõrgetele ülikiirelt liikuvate kosmoseprügi osakestega. Jyväskylä ülikooli laboris arendati väikeste mõõtmetega elektronkahurit, millega juhtmele positiivset laengut anda. Saksa kosmoseagentuuri Bremeni laboris oldi valmis tegema päikesepurje traadi hoiustamiseks ja lahtikerimiseks vajalikku pooli. Kuid puudus kosmoselaev, mille pardal eksperimenti ellu viia.  Kuuldes võimalusest katsetada ESTCube-1 pardal tuleviku kosmoselaevade mootorite tehnoloogiat, täitis kogu tudengisatelliidi meeskonna vaimustusega. Fakt, et kosmosetehnoloogias nii pikaajaliste kogemustega teadlaste konsortsium võtab Eesti tudengite projekti tõsiselt ning on valmis arutama koostööd kosmosemissiooni elluviimiseks, kõlas meie algajatele kosmosetehnoloogidele üsna uskumatult. Kuid tõsi on, et juba 2009. aasta alguseks jõuti ühise missiooni ametliku väljakuulutamiseni.

Esimest korda konverentsil

Meie meeskonna esimene päris kosmoseteaduslik konverentsiettekanne peeti väga väärikas kohas, Euroopa Kosmoseagentuuri ESTEC-i keskuses Noordwijkis Hollandis 2009. aasta veebruaris. Euroopa kuupsatelliidiehitajate sümpoosionile olid saabunud esindajad enamiku tudengisatelliite ehitavate ülikoolide juurest. Tudengisatelliidi programmi põhimõtete kohaselt saadeti konverentsile ainult üliõpilased – Urmas Kvell, Erik Kulu ja Johannes Piepenbrock. Lisaks veel oli kohal Silver Lätt, kellest tolleks ajaks oli ESTEC-is saanud juba oma inimene – kosmoseagentuuris stažeerides oligi tema üheks missiooniks leida võimalikult palju kontakte ja tutvusi kohalike kosmosetehnoloogia spetsialistide hulgas, et edaspidi tihedamat koostööd arendada.

Konverents pakkus aga meie tudengitele ka ootamatu üllatuse – peaaegu kõigi teiste tudengisatelliidiprojektide esindajad olid vanemad teadlased ja professorid. Sellest hoolimata ei jäänud Urmas Kvelli ettekande sisu teistele sugugi alla. Seega sai meile selgeks, et sellisel moel, valdavalt üliõpilaste initsiatiivil ja juhtimisel elluviidavaid satelliidiprojekte maailmas eriti palju ei olegi.

Väikese kosmosekuubikuga kosmosesuurriigis

Aasta pärast tudengisatelliidi programmi algust, 2009. aasta sügisel, kutsuti Tartu Ülikool Venemaa suurimale, Moskva ülikooli korraldatud teadusfestivalile. Austav ülesanne kodumaist teadust noortepäraselt esindada pandi tudengisatelliidi meeskonnale. Ettepanek oli ehmatav, ent väljakutse võeti vastu. Kuna ESTCube-1 ise oli alles paberil, siis otsustati näidata, kuidas Moskvast saab üle interneti Tartus asuva maajaama kaudu ülelendavate satelliitidega sidet pidada. Selleks ajaks satelliidimaajaama juhtimise täielikult oma õlule võtnud Tõnis Eenmäe seadis üles süsteemi, kus sülearvuti abil sai maajaama juhtida, antennide pööramist jälgida ning maajaamas vastuvõetavat signaali kuulata. Katrin Tuude sõitis üliõpilaste esindajana Moskvasse, Mart Noorma  tugijõuna kaasa.

Meie suurimaks üllatuses osutus vastuvõtt Moskvas ülimalt positiivseks. Lisaks suurele huvile ESTCube-1 missiooni, elektrilise päikesepurje vastu pakkus võimalus ise tuhande kilomeetri kaugusel asuva raadiojaama antenne juhtida festivali külastanud noortele palju põnevust. Ka kohalikud kosmoseteadlased olid süsteemist huvitatud. Selgus, et Venemaal peetakse satelliitidega sidet senimaani valdavalt salastatud sõjaväeliste juhtimiskeskuste kaudu ning ligipääs sinna on piiratud isegi teadlaste jaoks. Muu hulgas saime külastada ka meie vana tuttavat Riho Nõmmikut ning kuulata tema põnevaid lugusid arvukatest Venemaa kosmoseprojektidest.

Argipäev

Järgnevad aastad olid meeskonnale moraalselt väga rasked. Kui tudengisatelliidi meeskonnaga liitunud üliõpilased eeldasid, et asuvad kohe satelliiti ehitama, siis selgus hoopis, et paberitööd – eeluuringuid, füüsikalisi simulatsioone ja satelliidi alamsüsteemide disainimist – jätkus aastateks. Samuti tekitas ebakindlust olukord, kus puudus rahastus satelliidi kosmosesse viimiseks ning tudengid pidid lootma ainult juhendaja lubadustele. Mitmed lõid käega ja lahkusid.

Aparaatide hingeelu üks paremaid tundjaid - Viljo Allik - töötamas termokambriga.

Kuid allesjääjaid hoidis ilmselt koos usk oma eesmärgi õigsusesse – ei ehitatud ju mingit mänguasja, vaid kosmoselaeva, mille eksperimendi tulemused võivad aidata inimkonna tulevikus teistele planeetidele. Oluliseks töövõiduks kujunes palju aastaid Rootsis Sony-Ericssoni jaoks mobiiltelefone arendanud raadioinseneri Viljo Alliku liitumine Tartu Observatooriumiga. Nüüd oli tudengitel maailmatasemel raadioelektroonika ekspert kohapealt võtta. Ka programmeerijad said tuge – aastaid professionaalselt tarkvaraprojekte juhtinud Henri Kuuste otsustas oma poolelijäänud õpingute lõpetamiseks Tartu Ülikooli tagasi pöörduda ning meeskonnaga ühineda. Sujuvalt hakkas Henri kogu satelliidi pardatarkvara arendust koordineerima, ehitades sealjuures ka ESTCube-1 kaamerasüsteemi.

Ka koostöö Eesti Lennuakadeemiaga toimus suurepäraselt – mitmed akadeemia üliõpilased koostasid oma lõputööd ESTCube-1 teemadel. Mõned neist valiti hiljem oma kooli parimate teadustööde hulka.

Mõnikord tuli abi väga ootamatust kohast. Peale ühte kosmoseteadust populariseerivat ettekannet TÜ ajaloo muuseumis tulid minuga rääkima kaks noormeest, Andreas Sisask ja Lauri Kimmel, kes osutusid globaalse tarkvaragigandi Logica (praeguse nimega CGI) kosmosetehnoloogiakogemusega tarkvaraarendajateks. Nad ütlesid, et firma on huvitatud koos tudengisatelliitlastega kosmosemissioonide juhtimiskeskustele mõeldud uuema põlvkonna tarkvara arendamisest. Esimesest kontaktist kasvas välja aastatepikkune koostöö CGI ja Tartu Ülikooli vahel. Praegu haldabki selle koostöö tulemus, Hummingbirdi nimeline programm, ESTCube-1 juhtimiskeskust.

2011. aasta märtsis sain kirja ameerika gümnasistilt Austin Hessilt Pennsylvania osariigist, kes teatas, et on kuulnud meie elektrilise päikesepurje projektist ning tahab aidata. Ta tegigi meile suurepärased arvutianimatsioonid ESTCube-1 missioonist. Neid oleme kasutanud siiamaani. Austin Hess on praegu ühe maailma juhtiva ülikooli, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teise kursuse tudeng ning elab meie tegemistele endiselt kaasa.

Kosmosevõidujooks algab

ESTCube-1 orbiidil.

Meie head kolleegid Lätist Ventspilsi Kolledžist olid selleks ajaks, kui Eesti tudengid ESTCube-1 projektiga algust tegid, oma satelliidi Venta-1 juba peaaegu kokku saanud. Majandussurutis tabas aga lõunanaabreid palju tugevamini kui Eestit. Läti esimese satelliidi start viibis, kuni 2011. aasta sügisel jõudis meediasse teade, nagu oleks Läti esimene satelliit kohe-kohe startimas. Loomulikult tundsid Eesti ajakirjanikud kohe huvi, mida on selle kohta öelda kodumaistel satelliidiehitajatel.

Kuna selleks hetkeks oli ESTCube-1 meeskonnaga juba liitunud arvukalt Lätist pärit üliõpilasi - doktorandid Kārlis Zālite ja Andris Slavinskis, magistrant Kaspars Laizans, ning nende järel mitmed Erasmuse üliõpilasvahetuse tudengid, siis tegi mõte väikeste Balti riikide kosmosevõidujooksust meile kõigile suurt nalja. Kuid meediatähelepanu tuli ometi ära kasutada, ning nii kinnitasime meediale, et kosmosevõidujooks on täies hoos, andes samal ajal vihjeid ka läti pressile, et eestlased kipuvad järele jõudma. Leedukad tulid oma satelliidiplaanidega välja täiesti ootamatult 2012. aasta suvel ning lubasid samuti lähiajal startida.

Jõuluõhtu laboris

2011. aastal tekkis lõpuks lootus leida rahastus satelliidi kosmosesseviimiseks. Vahepeal Tartu Observatooriumi direktoriks saanud Anu Reinart ja Tartu Ülikooli rektor Alar Karis kinnitasid, et kui satelliit valmis, siis tudengeid hätta ei jäeta. Alustasime läbirääkimisi mitme starditeenuse pakkujaga, et saada Venemaa või India kanderaketi pardale. Võimaliku stardi aja järgi kalkuleerisime, et satelliit peab valmima 2013. aasta maiks.

Nii valmis ESTCube1.

Kuid 2012. aasta suvel saabus järsk murrang. Euroopa Kosmoseagentuuri peadirektor Jean-Jacques Dordain isiklikult oli andnud korralduse võtta koostööriigi Eesti esimene satelliit Euroopa kanderaketi Vega pardale ja senine karm tähtaeg nihkus veel viis kuud varasemaks – satelliit pidi saama valmis ja Euroopa Kosmoseagentuurile üle antud juba 2013. aasta jaanuari lõpuks.

Töötati ööl ja päeval. Korraga pingutati mitmel rindel. Lõpuks jõuti elektroonika monteerimiseni, nii tarkvara kui ka simulatsioonid vajasid veel tõsist arendust. Kõik süsteemid tuli põhjalikult testida. Ka jõuluõhtul istusid tudengid laboris.

ESTCube-1?

Eestlased saatsid ESTCube1 teele. Vasakult Madis Võõras, Silver Lätt, Paul Liias, Ene Ergma, Jouni Envall, Viljo Allik ja Erik Kulu.

Satelliidi katsetamiseks vajalike seadmete saabumine Tartu Observatooriumi uude kosmosetehnoloogia laborisse venis, kuid … ilma ettenähtud põhjalikke vibratsioonikatsetusi läbimata ei võeta satelliiti kanderaketi pardale.

ESTCube-1 orbiidil (kunstniku vaade).

Meeskonna nõustajad Tartu Observatooriumist, Viljo Allik ja Riho Vendt, leidsid kiirelt lahenduse – autotööstuse valdkonna ettevõtte Stoneridge Electronics katselaboris oli vajalik vibratsioonistend olemas, millel saaks ka satelliiti katsetada. Firma esindajad mõistsid olukorra kriitilisust ning võtsid tudengid koos satelliidiga veel paar päeva enne vana-aasta lõppu oma muude kiirete tööde vahel ette. ESTCube-1 sai valmis mõned tunnid enne kokkulepitud varahommikust väljasõitu. Esimene päev vibratsiooniteste andis hävitava tulemuse – satelliidi põhieksperimendi, elektrilise päikesepurje traat keris raputamise käigus ennast poolilt maha ja läks katki. Peale esialgset lootusetut masendust andsid Stoneridge’i insenerid tudengitele uue võimaluse: täpselt nädal hiljem õnnestub neil veel korra meie satelliiti testida. Kui ka siis satelliit puruneks, poleks tiimil enam aega uueks testimiseks enne tähtaega, millal tuli ESTCube-1 kosmoseagentuurile üle anda.

Kõik on stardivalmis.

Juhtimispuldi taga on ka meie Silver Lätt (paremalt esimene).

Järgnes nädal kiiret tööd mõlemal pool Soome lahte. Matis Averin valmistas eksperimendile lukustussüsteemi, mis katastroofi kordumist väldiks. Helsingi Ülikoolis oli aga päikesepurje juhtme valmistamise masin katki läinud ja kuni viimase hetkeni polnud teada, kas uus juhtmessüsteem saab õigeks ajaks valmis. Kui aga kõigele vaatamata Jouni Envall koos juhtmepooliga 15. jaanuari keskööl Tallinna sadamas laevalt maha astus, süttis taas lootus. Vibratsioonikatsete teine voor Stoneridge’s tõestas, et nüüd töötab satelliit laitmatult.

Peale pidulikku esitlust Tallinna teletornis jätkus kriisinõupidamine Tehnilise Järelevalve Ameti esindajatega, sest vahepeal olid Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriigid seadnud kahtluse alla, kas ESTCube-1 võib ikka talle eraldatud sagedust kosmoses kasutada või mitte.

Veel mitu nädalat jätkusid ESTCube-1 katsetused Hollandis Delftis, tudengid reisisid lausa iganädalaselt Delfti ja Tartu vahel. Samal ajal jätkusid katsetused ESTCube-1 koopiaga Tartu Observatooriumi laboris. Märtsi keskel lendasid Mihkel Pajusalu ning Erik Ilbis kaheks nädalaks Prantsuse Guajaanasse, et satelliidile veel enne kanderaketile kinnitamist viimast hooldust teha. Nüüd jäi oodata veel vaid starti.

EstCube 1 on tööle hakanud ja pildistanud Maad.

Nii viidi orbiidile ESTCube1.

Praegu on see kõik juba ajalugu, sest 7. mail 2013 jõudis ESTCube-1 orbiidile. Iga uus päev toob kaasa uusi teadustulemusi insenertehniliste lahenduste kohta, mille ESTCube-1 meeskonna liikmed, üliõpilased ja teadlased Eestist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust ja Ukrainast viimase viie aasta jooksul loonud on. Raadioamatöörid üle kogu maailma saadavad meile nende poolt vastuvõetud ESTCube-1 raadiomajaka signaale, Eesti on pälvinud vanade kosmoseriikide positiivse tähelepanu.

Ees seisavad veel elektrilise päikesepurje katsetused. Kas õnnestub näidata, et Pekka Janhuse välja pakutud elektrilise päikesepurje lahendus töötab? Seda näeme tulevikus. Kuid Eesti on kindlasti rikkam uue põlvkonna loovate inseneride poolest.