Meenutab Laurits Leedjärv (observatooriumi direktor 1999–2010):
Eesti taasiseseisvumine tõi teadusasutustele kaasa raskeid üleelamisi ja kokkutõmbamisi, kuid Tõravere säilitas siiski oma näo. Teaduste Akadeemia kaitsva tiiva asemel sai instituudi eest hoolitsejaks ja valvajaks Haridusministeerium, muutus asutuse nimigi – alates 21. septembrist 1995 on selleks Tartu Observatoorium. Aastatuhande vahetuse lähenedes saabus teatud rahu ja stabiilsus. 1998. aastal algas Eestis teadusteemade sihtfinantseerimine, millele konkureerimine läks Tõraveres esialgu üsna hästi. Esimeses voorus rahastati kõik meie neli taotlust: Galaktikate teke ja evolutsioon paisuvas Universumis (teema juht akadeemik Jaan Einasto); Tähtede ja täheatmosfääride ehitus ja evolutsioon (akadeemik Arved Sapar); Atmosfääri ja aluspinna kiirgusrežiim ning Eesti keskkonna optiline seire (akadeemik Juhan Ross); Kliimat kujundavad tegurid ja dünaamiline ilmaennustus Eesti jaoks (professor Rein Rõõm). Nii kuidas riigieelarve majanduse edenedes kasvas, suurenes tasapisi ka teaduse rahastamine. Veidi raskem oli küll majanduskuludega, mis jäid mitmeks aastaks 1998. aasta tasemele, kuid saime hakkama – külma ja pimedat tööruumi ei pidanud keegi kannatama.
1 jaanuaril 2002 sai Rein Rõõm Tartu Ülikooli dünaamilise meteoroloogia professoriks ning viis oma uurimisrühma ja teadusteema kaasa. Nii jäi observatooriumisse alles kolm teadusteemat, mis kõik ka 2002. aastal lõppesid. Uuel konkursil asendusid mõned juhid noorematega: Arved Sapari vahetas välja Tõnu Kipper ning kaugseire teema juhiks oli juba varem manalasse läinud Juhan Rossi asemele saanud Tiit Nilson. Kolme teadusteemaga elasime üle ka järgmise ,,viisaastaku” (2003–2007), kuid see ajavahemik tõi siiski uusi tuuli ja ootusi. Sai ju Eesti 1. mail 2004 Euroopa Liidu (EL) liikmeks. EL teadusuuringute raamprogrammides (Framework Programme) võis Eesti juba kandidaatriigina osaleda, ka observatooriumi kaugseirajatel oli selles liinis mõningaid koostööprojekte, kuid täisliikme staatus avas siiski hoopis uued perspektiivid … ja tõi meid tagasi kosmosesse. Sidemed nõukogude kosmoseprogrammidega olid ju loomulikul teel katkenud, polnud enam Nõukogude Liitugi. Euroopa oma Kosmoseagentuuriga (ESA) tundus esialgu väga kaugel ja kõrgel olevat. Aga tasapisi sai ta lähedaseks. 28. mail 2004 sõlmisid EL ja ESA koostöölepingu, mis pidi tagama, et kõik EL liikmesriigid saavad osa kosmose hõlvamise hüvedest ja osalevad jõudumööda kosmoseteaduse ja -rakenduste arendamises. Loodi Euroopa kõrgetasemeline kosmosepoliitika töörühm, kuhu meie Haridus- ja Teadusministeeriumil paluti Eesti esindaja määrata. Ministeeriumis arvati, et Tartu Observatooriumi direktor Laurits Leedjärv on kosmosele kõige lähemal seisev isik ja nii ta saigi selle töörühma liikmeks.
Uue kosmoseajastu algust Tõraveres on raske kuupäeva täpsusega määratleda. Näiteks meie kaugseirajad kasutasid satelliidipilte juba 1990. ja varastel 2000. aastatel. Üheks formaalseks tähiseks võiks olla 21. oktoober 2004, kui Euroopa Komisjon korraldas Brüsselis kosmose-alase infopäeva EL uutele liikmesriikidele. Seal oli võimalus teha ka väike ettekanne Eesti senistest kosmose-tegevustest, mis tollal piirdusid peamiselt teadusega ja selles omakorda eelkõige Tõraveres tehtuga. Järgmisel päeval osales L. Leedjärv esimest korda Euroopa kõrgetasemelise kosmosepoliitika töörühma koosolekul Pariisis ESA peakorteris. Nii hakkas ESA tasapisi tuttavamaks saama. Selgus, et sealses rahvusvaheliste suhete osakonnas töötab lausa eraldi inimene – Anabelle Fonseca-Colomb – kelle ülesandeks on koordineerida suhteid nende EL liikmesriikidega, kes ei ole (veel) ESA liikmesriigid. 2005. aasta detsembri algul toimus Berliinis ESA nõukogu koosolek ministrite tasemel (sellised üritused toimuvad tavaliselt iga kolme aasta tagant). Sinna kutsuti vaatlejana ka Eesti haridus- ja teadusminister. Minister küll osaleda ei kavatsenud, aga teaduse ja kõrghariduse asekantsler Kristjan Haller oli valmis Eestit esindama ja võttis ka L. Leedjärve eksperdiks kaasa. Vaatlejatel oli võimalus esitada lühike sõnavõtt. Selle mustand valmis L. Leedjärve tööarvutis ja peamine sõnum rõhutas seda, et Eesti ei taha olla vaid passiivne kosmoseteenuste kasutaja, vaid tahab ka ise panustada kosmoseteaduse ja -tehnoloogia arengusse. Igatahes märkis ESA rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja Lars Fredén pärast omavahelises jutuajamises, et Eesti on kosmoseasjades kaugelt aktiivsem kui mõned teised EL uued liikmesriigid ja et võiksime tõesti ESA-ga tõsisemalt koostööd teha.
Umbes samal ajal, 2005. aasta lõpul, hakkas ESA vastu huvi tundma ka meie Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), kelle huviorbiidis oli Eesti kõrgtehnoloogiliste ja suurt lisandväärtust andvate ettevõtete arendamine – kosmosetööstuse ettevõtted ju enamasti just sellised on. Eestvedajaks oli seal entusiastlik Madis Võõras, kellest nüüdseks ongi saanud EAS-i tiiva all peituva Eesti Kosmosebüroo juht. Ka Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) võttis kosmose-teemat järjest tõsisemalt ja kutsus 22. veebruaril 2006 kokku Eesti kosmosepoliitika töörühma. Selle esimeheks sai akadeemik Ene Ergma, Riigikogu esimees, kes ,,juhuslikult” on ka ise astronoom, ning aseesimeesteks Madis Võõras ja Laurits Leedjärv. Ülejäänud liikmeteks said mitmete ministeeriumide, ettevõtete ja teadusasutuste esindajad, Tõraverest veel lisaks L. Leedjärvele ka T. Viik. Eesti kosmosepoliitika töörühma üks esimesi otsuseid oli, et koostööst ESA-ga peab kasu saama eelkõige Eesti ettevõtlus (küllap teadusele pudeneb kõrvalt niikuinii midagi). Nii sai riigipoolseks koordinaatoriks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM), millega on seotud ka EAS. Õige pea õnnestus veenda tollast majandusministrit Edgar Savisaart, et tulevased ESA tellimused Eesti ettevõtetele on väga oluline majanduse arengu tegur ja 1. juunil 2006 andis Vabariigi Valitsus Savisaarele volitused suhelda ESA-ga koostöö arendamise teemal.
 |
| Eesti delegatsioon ESA peakorteri ees Pariisis. |
Võiks ju küsida, mis on sel kosmosepoliitikal pistmist Tõravere ja observatooriumiga. Tõepoolest, ESA on riikidevaheline organisatsioon, millega ametlik suhtlemine käib vaid valitsuste ja ministeeriumide tasemel, ei Tartu Observatoorium ega ükski teine Euroopa teaduskeskus saa astuda ESA liikmeks. Samuti pidi L. Leedjärv Euroopa kosmosepoliitika töörühmas esindama Eesti riiki, mitte observatooriumi. Vastuolusid ja isiksuse lõhenemist see siiski ei põhjustanud. Määravad ju riigi võimekuse kosmoseasjades ikkagi temas leiduvad ettevõtted ja teadusasutused. Selles suhtes oli Tartu Observatoorium esialgu üsna suveräänne liider, kelle aastakümnete pikkused kogemused olid oluliseks kapitaliks Eesti kosmosepüüdlustes. Ja mitte ainult kogemused, vaid ka tänapäev. Näiteks olime juba alates 2001. aastast väikest viisi osalenud ESA kosmoseteleskoobi Gaia ettevalmistustöödes. Gaia on üks suurejoonelisemaid ja paljutõotavamaid satelliite kosmoseastronoomia ajaloos. Viie aasta jooksul pärast starti, mis toimus 19. detsembril 2013 (esialgu oli see plaanitud aastaks 2009), vaatleb Gaia umbes miljardit tähte jm. taevakeha, igaüht keskeltläbi 70 korda. Nii saadakse suure täpsusega teada tähtede heledused ja selle muutused, kaugused, liikumised, metallisisaldused jm. astrofüüsikalised parameetrid, mis omakorda aitavad kokku panna kolmemõõtmelise pildi meie Galaktika ehitusest ja selle kujunemise ajaloost. Miljardi tähe kohta kogutava (ja viie aasta jooksul järjest kasvava) andmehulga haldamine ja kasutamine ei ole päris triviaalne ülesanne.
 |
| Noor astronoom Taavi Tuvikene. |
Selle kallal töötab üle 400 astronoomi kogu Euroopast, nende hulgas ka Indrek Kolka Tõraverest. Meie nišiks on tähed, mille spektris esinevad kiirgus- ehk emissioonijooned. Selliste hulka kuuluvad näiteks Wolf-Rayet tähed, Be-tähed, sümbiootilised kaksiktähed jmt., mille uurimisega on tähefüüsika töörühm pikka aega tegelnud. Gaia miljardi tähe hulgast ei moodusta nad kokku ehk üht protsentigi, aga see tähendab ikkagi miljoneid objekte. Kõigepealt on vaja nad ära tunda ja klassifitseerida. Just see ongi töölõik, millega Indrek Kolka, saades aeg-ajalt abi mõnelt kolleegilt (Laurits Leedjärv, Tõnis Eenmäe, Taavi Tuvikene), panustab Gaia andmetöötlusse. See töö jätkub ka Gaia regulaarsete vaatluste ajal, mis algasid 2014. aasta kevadel.
Osalus Gaia andmetöötluses oli tegevus, mida sai mitmes kontekstis esitada hea näitena Eesti teadlaste koostööst ESA-ga. Samuti sai viidata meie kosmoloogia töörühma seostele kosmilise taustkiirguse uurimise satelliidiga Planck, mis tegi oma vaatlusi aastatel 2009–2013. Ja muidugi tuleb eriti märkida Tõravere kaugseirajate uuringuid, mida sai tuua praktiliste rakenduste näiteks – Eesti põllumaade, metsade ja veekogude seisundi ja selle muutuste uurimine satelliidipiltide abil pakkus huvi näiteks Keskkonnaministeeriumile ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA). Seega oli Tartu Observatooriumi näol olemas Eesti kosmoseuuringute keskus, mis sobis ESA koostööpartneriks. Tasapisi hakkasid välja selgima ka ettevõtted, mis võiksid ESA-le huvi pakkuda. 20. juunil 2007 kirjutas tollane majandusminister Juhan Parts alla Eesti Vabariigi ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahelise koostöölepingu. See leping ei toonud kummalegi poolele rahalisi kohustusi, vaid oli mõeldud eelkõige teineteise tundmaõppimiseks. See periood pidi kestma viis aastat. Kuid juba 2008. aasta kevadel hakkasid ESA ja EAS korraldama kosmosega seotud ettevõtetes ja teadusasutustes auditit, eesmärgiga teha kindlaks, kas Eesti on valmis astuma järgmist sammu – sõlmida ESA-ga nn. Euroopa koostööriigi ehk PECS (Plan for European Cooperating State) leping. Auditi käigus külastas ESA delegatsioon ka Tõraveret ja küllap siit saadud muljed, aga eelkõige muidugi meie teadustöö sisu ja tase olid üheks teguriks, mis soodustas kiireid ja edukaid läbirääkimisi Eesti PECS staatuse üle. Läkski nii, et 10. novembril 2009 kirjutati Tallinnas alla PECS leping Eesti ja ESA vahel. Sellele pidid hiljemalt ühe aasta jooksul järgnema allkirjad nn. PECS Hartale, mis defineerib konkreetsed koostööprojektid ja paneb Eestile kohustuse maksta ESA eelarvesse viie aasta jooksul kokku 6 miljonit eurot. 22. septembril 2010 see Harta Pariisis ka allkirjad sai ja töö võis alata: ca 90% sellest 6 miljonist eurost pidi tulema Eestisse tagasi tellimustena ettevõtetele ja teadusasutustele. Esimesel ESA ja EAS korraldatud PECS konkursil valiti välja 12 projekti, mille hulgas oli ka kaks Tartu Observatooriumi teadusprojekti: “Emissioonijoontega tähtede klassifikatsioon Gaia kataloogis” (GAIA-ELS) ja “Optilise radiomeetria rakendusteenused veekeskkonna jälgimiseks” (ORAQUA). Need projektid kosutasid observatooriumi eelarvet ja suunasid mõnede inimeste tegevust aastatel 2011–2013. Ka PECS taotluste teises voorus oli observatoorium edukas ja meie tegevused said jätku kuni 2015. augustini. Aastal 2015 võib Eesti saada juba ESA täisliikmeks ja siis käib teadusprojektide taotlemine veidi teisel alusel, aga loodetavasti ikkagi Tartu Observatooriumile soodsalt.
Samal ajal Eesti lähenemisega ESA-le üritas Tartu Observatoorium oma kosmosealast teadlikkust ja võimekust suurendada ka Euroopa Liidu rahaga. Kui 2007. aastal algas EL teadusuuringute 7. raamprogramm, kutsusime SA Archimedes esindajad Tõraverre selle programmi võimalusi tutvustama. Paljude meetmete ja taotlusvoorude hulgas jäi silma selline võimalus (REGPOT – Regional Potential), kus üks EL vähemarenenud piirkonnas asuv teadusasutus saab taotleda granti oma teaduspotentsiaali tõstmiseks, koostöö arendamiseks Euroopa teaduskeskustega, teadlaste vahetuseks ja oma noorte teadlaste kojutoomiseks jne. Pidasime natuke ajurünnakuid ja otsustasime proovida. Asja hakkas vedama hiljuti Rootsist EL Marie Curie nn. kojutuleku grandiga Tõraverre tulnud Anu Reinart. Mõte oli panna kokku selline projekt, mis tooks kasu kõigile observatooriumi teadussuundadele. Meeskonda kaasati ka mõned partnerid Tartu Ülikoolist. Taotluse kirjutamiseks võeti appi konsultatsioonifirma Invent Baltics. 24. aprillil 2007 jõudis taotlus Brüsselisse õigesse arvutisse. Läks mööda napilt kolm (ootusärevat) kuud ja juuli lõpuks saabus Tõraverre vastus: meie taotlus EstSpacE (Expose the Capacity of Estonian Space Research and Technology through High Quality Partnership in Europe) sai hindamisel 14 punkti 15 võimalikust ja on valitud nende 23 hulka, mille täitjatega alustatakse läbirääkimisi rahastamiseks. Kokku oli lävendi ületanud taotlusi 258, edukuse protsent seega alla 10, aga meie olime õnnelike hulgas! Toetus 1,1 MEUR kolmeks aastaks tundus tollal päris suur summa.
 |
| 2009. aastal EstSpacE’i korraldatud suvekoolist osavõtjaid loengut kuulamas. |
21. sajandi esimesel aastakümnel liitus Eesti oluliste Euroopa ja rahvusvaheliste struktuuridega (EL, NATO, OECD). Tasapisi hakati lähenema suurtele rahvusvahelistele teadusorganisatsioonidele. Kosmos peaks innustama vaatama eelkõige ette- ja ülespoole, aga selleski vallas saab tulevik alguse minevikust. Struve, Öpik, Schmidt, Kusmin, Einasto, … neid nimesid on sageli kasutatud Eesti kosmosepüüdlusi tutvustavates tekstides ja ettekannetes. Observatooriumi kontekstis olgu veel meelde tuletatud, et Teise maailmasõja järgne otsus liita üheks uurimisinstituudiks Tartu Ülikooli tähetorn (astronoomiaobservatoorium) ja meteoroloogiaobservatoorium oli omamoodi õnnelik juhus (või ehk hoopis ettenägelikkus). Selline teadlaste kooslus, kus leidub nii alt üles (astronoomia) kui ülevalt alla (Maa kaugseire) vaatajaid, on osutunud väga sobivaks osalema tänapäevastes kosmoseuuringutes. Kui lisada veel kosmosetehnoloogia arendamine, mis on välja viinud lausa Eesti oma satelliidi orbiidile saatmiseni, siis võib Tõraveret küll julgesti pidada Eesti kosmoseteaduse ja -tehnoloogia keskuseks, millel on kindlasti oluline roll tulevikus, kui Eesti on saanud Euroopa Kosmoseagentuuri täisliikmeks.