Mida on andnud Eesti kultuurile üle 50 aasta tagasi Tõraverre rajatud Tartu Observatoorium? Katsume sellele küsimusele siinkohal vastata.
Kõrvalepõige paleoastronoomiasse
Paleoastronoomia all mõistame me esi- ja varajase ajaloo astronoomiliste leidude tõlgendamist astronoomia valguses. Sageli kasutatakse ka terminit arheoastronoomia. Tartu Observatooriumis on paleoastronoomiaga enim tegelenud Heino Eelsalu, kelle huvideks peale stellaarastronoomia olid ka meie esivanemate tähistaevaga seotud maailmavaate ja kalendriloo kujunemine.
Astronoomilise aspekti võimalus Karjala kaljujooniste (täpsemalt petroglüüfide) tõlgendamisel oli teada juba 1930-ndatest aastatest, tõsi küll, esialgu küllalt haprana. Teatud liiki kaljujooniseid tõlgendati nende uurijate poolt nii puhtpragmaatiliselt muistsete küttide kasutatud loomapüünistena kui ka Kuud ja Päikest kujutavate märkidena. Arvestades Äänisjärve graniitkaljude maalilisust, kauneid ja mitmekesiseid kaljujooniste kompositsioone, mis pakkusid avaraid võimalusi erinevateks tõlgendusteks, siis ei olnud üllatav, et kaljujoonistel kajastuv meie esivanemate maailmapilt inspireeris nii Lennart Merit (film “Veelinnurahvas”) kui ka Kaljo Põllut. Kaljo Põllu oli oma Kunstiinstituudi üliõpilastele mitmel korral korraldanud ekspeditsioone Karjala kaljujooniste juurde. Loomulikult ei olnud võimalike Kuu- ja Päikesemärkide arvukas olemasolu Äänisjärve kaljujoonistel Heino Eelsalule teadmata. Siiski sai tema sügavam huvi kaljujooniste vastu alguse ühest artiklist, kus neid märke tõlgendati muistse kuukalendrina.
 |
| Äänisjärv. |
Suures osas Heino Eelsalu initsiatiivil korraldas Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Eesti osakond Tartu Observatooriumi aktiivsel kaasabil 1982. aastal esimese, tutvumisena kavandatud ekspeditsiooni Karjala kaljujooniste juurde. Tõraverest osalesid ekspeditsioonil kolm inimest. Retke eesmärgiks oli kindlaks teha, millisel määral võiks olla võimalik kontrollida kuukalendri hüpoteesi paikapidavust. Retk täitis oma eesmärgi ja võimaldas hakata edasist tööd kavandama. Siiski aga oleks tõenäoliselt kogu edasine sellesuunaline paleoastronoomiline tegevus katkenud, kui ei oleks olnud selle esimesel ekspeditsioonil osalenud Väino Poikalaise (Eesti Maaülikool) entusiasmi. Tänu temale on ekspeditsioonid erinevatesse (enim siiski Karjala) kaljujooniste leiukohtadesse toimunud seniajani peaaegu igal aastal ning järjepanu laienenud kaljujooniste uurijate üha mitmepalgelisem rahvusvaheline koostöö.
Tartu Observatooriumiga seotud kaljujooniste uuringud olid keskendunud esmajoones kalendrihüpoteesi kontrollile.
 |
| Kaljujoonised Äänisjärve ääres. |
Vastavalt kontrollitavale hüpoteesile olid lunaar- ja solaarmärkide orientatsioonid seotud Kuu tõusude asimuutidega ning kujutasid sel viisil muistset kuukalendrit. Hüpoteesi kontrollimiseks oli seega vaja saada esmalt maksimaalne valim märkidest ja edasi mõõta nende orientatsioonid, mida siis omakorda võrrelda Kuu tõusude asimuutide jaotusega ja ka konkreetsete suundadega. Kahjuks tuli mitme suve töö tulemusena nentida, et nende märkide kalendrina kasutamise hüpotees ei leidnud kinnitust. Ka oleks sarnane kalender olnud liiga ebatäpne. Küll aga on võimalik, et üsna mitmed märgid kujutavad tõesti Kuud ja Päikest. Kõikide kaljujooniste leiukohtadesse toimunud ekspeditsioonide puhul on olnud olulisel kohal ka kaljujooniste üldkultuuriline aspekt. Arvatavalt just seetõttu oli observatooriumis algusest peale nendele retkedele tugev toetus Charles Villmannilt ja ka observatooriumi juhtkonnalt. See oli võimalus anda panus meie kaugete esivanemate kultuuriloo uurimisele ja talletamisele.
Pea kõikidel ekspeditsioonidel on osalenud ka kunstnikud, kes kopeerisid ja pildistasid paljusid jooniseid. Saadud fotosid ja koopiaid eksponeeriti näiteks aastatel 1983-1989 kahekümnel näitusel Eestis ja Soomes, aastatel 1990-1995 kolmekümne kahel näitusel Eestis, Soomes, Taanis, Venemaal ja USAs, aastatel 1996-2000 neljakümne kolmel näitusel Eestis, Soomes, Rootsis, Venemaal, USAs, Austrias, Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Türgis. Ja nii edasi … .
Ekspeditsioonide esimestest aastatest peale on Karjala jooniste vastu huvi tundnud Soome kultuuri- ja ajaloolased. Soomlaste suurel huvil oli lihtne seletus - see Karjala piirkond oli välismaalastele suletud. Võimalikult autentse materjali saamiseks hakati ekspeditsioonidel jooniseid pildistama professionaalse stereokaamera abil, mis andis piltidele ka sügavuse dimensiooni ja võimaldas vastava mõõteaparatuuri abil otseselt mõõta fotodelt sügavusi. Esimesed kaks suuremat rahvusvahelist kaljujooniste alast seminari toimusid 1989. ja 1991. aastatel Pärnumaal. Mõlemal seminaril oli osalejaid Eestist, Lätist, Soomest, Rootsist, Norrast ja Venemaalt.
Kaljujooniste alastest tegemistest ilmus 1998. aastal Väino Poikalaineni ja Enn Ernitsa põhjalik (432 lk) kõvakaaneline raamat “Rock Art of Lake Onega: the Vodla Region”. Raamat käsitles Vodla jõe piirkonna jooniseid, kuna just selles piirkonnas avastasid eestlaste ekspeditsioonid suure, varem teadmata jooniste ala. Aastal 2003 ilmus Enn Ernitsa ja Väino Poikalaise poolt teine raamat “Muinastaide harrastamisest tähetorni kupli all” (250 lk).
Eelpool kirjutatud põgusatest märkmetest on näha, et alates esimesest, 1982. aastal toimunud retkest Karjala kaljujooniste juurde on kogu kaljujooniste temaatika aasta-aastalt kasvanud. Et kogu seda tegevust koordineerida ja ka ametlikult fikseerida, asutati 1988. aastal Eesti Muinastaide Selts, mille liikmeks on ka üheksa Tartu Observatooriumi endist või praegust töötajat. Seltsi eesmärgid on üldkultuurilised - aidata kaasa vastava kultuuripärandi uurimisele, talletamisele ja säilitamisele. Tartu Observatooriumi tugev toetus vastavate tööde alguseaastatel, mis on alati raskemad, oli meie kultuuripärandi selle aspekti uurimisel erakordselt oluline.
Näitekunst ja koreograafia
Arusaadav, et me saame vaadelda neid kunste mitte mingil juhul tõsiselt, vaid paroodia vaatevinklist ning ikka seotuna aastavahetuse pidudega, kus näitemängud olid väga tähtsal kohal. Kui Arved Sapar oli veel aspirant ja kogu tolleaegne instituut mahtus Tartu vanasse tähetorni, siis oli tema see ülemnaljameister, kes pidi pidudeks näitemänge kirjutama ja neid ka ette kandma. Tema kõige eredamaks mälestuseks tollest ajast on roboti kõrvade süttimine – roboti kõrvadeks olid kõlarid, mis kogemata vooluvõrku pisteti. Arvedi mälestuste kohaselt oli ka Madis Kõiv tugevasti pidude naljategemisega seotud ja mine sa tea, võib-olla Madise armastus dramaturgia vastu saigi siit alguse.
Paljudest Tõravere aastavahetuse pidudel ettekantud näitemängudest on mõned siiani inimestel meeles. Mäletatakse, et 1965. aastal oli populaarne pilada Veljo Käsperi filmi “Supernoova” ja kohe pärast selle filmi näitamist inimestest pungil peahoone saalis linastus aastavahetusel ka pommnäidend “Superpriima”. Vaatajatele jättis unustamatu mulje Väikeste Doktorite Tants, saateks Pjotr Tšaikovski kuulus meloodia “Luikede järvest”. Pikad möödaläinud aastad ei ole suutnud tollaste pealtvaatajate mälust kustutada naudingut, mida nad said vaadates Ain Ainsaare karvaseid ja Tõnu Viigi kõveravõitu jalgu.
1960. aastate lõpus muutus aktuaalseks Füüsika ja Astronoomia Instituudi lahutamine kaheks iseseisvaks instituudiks, mis 1973. aastal ka juhtus. Loomulikult ei jätnud meie naljameistrid seda suurepärast võimalust kasutamata, seda enam, et see sündmus, nagu pooleteisemeetrise teleskoobi saabumine oli kogu aeg N aastat tulevikus (teleskoobi puhul oli N = 3). Ka selles näidendis oli mingi puntratants sisse planeeritud, mis põhines massiivse osakese lagunemisprotsessil. Osake ise, kolm kohalikku raskekaallast, oli mähitud mingisse koledasse plastkilesse, mis lõpuks subosakeste ponnistustele järele andis ja nad vabadusse pääsesid. Ka oli seal tegu hiiglasuure papist saega, millega instituuti lahutati kaheks osaks. Kogu etenduse ajal oli laval suur loosung “Suurtükk ajab suu lõhki!”.
Veel vähemalt ühel korral sai Madis Kõiv oma näitejuhi annet arendada – see oli Akadeemilise Inglise Suusaklubi ürituse jaoks õpitud näidend “Kõmisev kelluke”, kus peategelasteks olid Sirje Keevallik (siis veel Keres) ja Väino Unt. Kahjuks tuli see ettekandmisele vaid ühe korra Käärikul, kus teeniti tugev aplaus. Igatahes on Laur Palgil ja Tõnu Viigil, kes koomikuid mängisid, meeles et kaunid näitsikud tõid neile lillede asemel märtsikuiseid lepaoksi!
 |
| Paljude näidendite ja naljalugude autor Ain Kallis. |
Üks Tõravere tähtsündmusi – Rahvusvahelise Astronoomiauniooni 1977. aasta sümpoosion “Universumi Kaljujoonised Äänisjärve ääres. Suuremastaabiline struktuur” ei jäänud ära märkimata uue aasta näidendis pealkirjaga “Draama sellest, kuidas sümpoosioni tehti ehk igaüks on oma õnne lukksepp”. Näidend algas sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva, maa ja galaktikate füüsika sektori koos juhatajaga”.
Kahtlemata tuleb kõige edukamaks lugeda meie tänase ilmatarga Ain Kallise näidendit “Ühe kaitsmise lugu”, mis ilmselt kannatab välja võrdluse professionaalse kunstiilma loominguga. Ega siis asjata Eesti Televisioon seda ei lindistanud (kahjuks läks lint taaskasutusse).
Tõsi, paljud Aini naljad ei leidnud tsensori heakskiitu. Nende hulgas ka nali selle kohta, et kui meil siin olid väitekirja konfidentsiaalsed arvustajad tuntud mustade oponentide nime all, siis Aafrikas on vastavad tegelased lihtsalt valged oponendid! See näidend kannatas välja neli etendust: esimene kord Tõraveres oma rahvale, teine kord juba televisioonis, kolmas kord 1982. aasta varakevadisel ballil lausa Vanemuise kontserdisaalis ja neljas kord, tõlgituna vene keelde, meil külas olnud kosmonautidele. Tasub ilmselt märkida, et selles näidendis lõi Ain imaginaarse Moskva teadlase nimega Nikifor Semaforovitš ja hädisevõitu kandidaadiväitekirja kaitsja Illimar Kalmari poeg Teosaba, kes hiljem mitmete järgnevate pidude näidendeis figureerisid.
Muusika
Musitseerimine Tõraveres on oma pikaealisuselt täiesti võrreldav näitekunstiga, sest kunagi seitsmekümnendatel tähistas tolleaegne naisansambel juba oma 10. aastapäeva. Naisansamblist sai vahepeal segakoor “Vega”, kus visade meeslauljatena on kaasa löönud paljud meie inimesed. Koor on käinud mitmel laulupeol.
 |
| Naisansambel koos Toivo Kuuse (kitarr) ja Agu Laisaga (saksofon). |
Samuti meenuvad paljudele kenad flöödiviisid, mida puhus Teofilus Tõnnisson. Kuuekümnendate alguses püüdis meid muusikaliselt harida Mait Sarv, kellel oli tolle aja kohta rabavalt moodne roheline stereogrammofon ja kes meile oma rikkalikust plaadikogust klassikat ette mängis.
Aga ka imporditud muusikat on meil palju olnud.
 |
| Tõravere segakoor Vega. |
Mõnevõrra vastalisena tuntud ansambel “Peoleo” andis siin kaks kontserti järjest, sest kuulata tahtjaid oli väga palju, kellest mitmed olid küllalt kaugelt kohale tulnud. Umbes samal ajal oli siin Baltimaade klaveriduode konkurss, kus olid kohal Arbo Valdma ja Bruno Lukk. Viimane nägi siin vist esimest korda elus lehma, kes oma ebaesteetilise välimusega temas suurt tülgastust tekitas. Meil on siin laulnud Ivo Linna, Tõnis Mägi, Taisto Noor, Jassi Zahharov, ansambel “Kupong” jpt. Akordioni on mänginud Henn Rebane ja klaverit Olev Ehala.
Ka astronoomilist muusikat oleme siin kuulanud, sest kui E.J. Öpik sai 75, mängis meile klaveril tema teoseid Mall Sarv. Ja muidugi on meil külas käinud Urmas Sisask, kelle teos “Lõunataevas” kõlas siin siis, kui see oli veel üsna värske.
Kunstinäitused
Chareles Villmann oli see mees, kes kombinaathoone sööklas kunstinäitused käima pani. Varem Tallinnas elanud suure kunstihuvilisena oli see talle suhteliselt lihtne. Ise ma mäletan tolleaegse Tartu sõjalennuväljal paikneva kaugpommitajate diviisi komandöri Dudajevi abikaasa Alla kunstinäitust ja veel kellegi Viljandi kandi mehe tervistavate kunstitööde näitust. Meeles on ka Ain Kallise esinemine ühel paljudest uue aasta pidudest, kus ta muuhulgas analüüsis kuulsa prantsuse maalikunstniku Lontruus-Tulukki, vabandust, Toulouse-Lautrec'i loomingut. Meelde on jäänud Aini arvamus ühest tema maalist: “Teos on nii täiuslik, et kui sellele midagi juurde lisada, siis on tulemus jube!”.
Üsna Tõravere alguspäevadel, vist 1965. aastal oli peahoones noorte kunstnike näitus. Tegu oli tolle aja kohta kaunis abstraktsete teostega, kohal oli ka noor Jüri Arrak. Pärast oli suur arutelu, kus T. Viik täieliku kunstivõhikuna arvas, et eks see abstraktne kunst üks jama ole ja kohe sai ka väärika vastulöögi Charles Villmannilt, kes teatas, et sellisest kunstist arusaamiseks tuleb palju õppida. Õige kah.
Ka 1980.aastatel olid meil külas abstraktsionistid ja veel oli meil Miljard Kilki slaidimaalide näitus. Muidugi ei saa unustada, et meil on siin majas palju kunstiteoseid: Lagle Israeli kuulus mosaiikpannoo, Maie-Ann Rauni klaasvitraaž, Mati Karmini skulptuur jpm.
Filmikunst ja filmiklubi
 |
| Mängufilmi Supernoova võtted Tõraveres. |
Kõigepealt tuleb nimetada muidugi “Supernoova” filmimist siinsamas Tõraveres. Et astronoomia jääks ikka filmis veel äratuntavaks teaduseks, olid filmijad palganud Charles Villmanni ja Lauri Luua konsultantideks. See oli aidanud ära hoida suurema osa kõigist apsakatest, mida filmiloojad kavatsesid teha, kuid kahjuks mitte kõiki. Filmis osales ka Villmanni koer – dogi Top. Kui režissöör Veljo Käsper oma filmi meile tutvustama tuli, siis oli peahoone saal puupüsti vaatajaid täis ja tuli avada uksed, et ka saali eesruumis olijad kunstiteost näha saaksid. Ka toimus pärast filmi demonstreerimist arutelu, kus Käsperile kaunis piinlikke küsimusi esitati, kuid neile vastas meister lausa diplomaatliku osavusega.
Kalju Annuki ja Ain Kallise täismetraažiline kurttumm kitsasfilm nimega “Nõukogude Tõravere” nr 1 on tõelise aardena hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis.
Kunagi tegeldi meil siin Tõraveres ka fotosünteesi uurimisega, see sündis Agu Laisa töörühmas. Tema töötulemused olid pälvinud nii laia tähelepanu, et “Belarusnautšfilm” sõitis Tõraverre Agust filmi tegema.
Mitu filmi on tehtud loomulikult Jaan Einastost. Enne peahoone kapitaalremonti minemist laskis direktor Anu Reinart teha filmi vanast majast koos vanade olijate nostalgiliste mälestustega.
Ka Kalju Annuki ja Urmas Petersoni muusikalised slaidišõud Tõravere ajaloost on leidnud tõeliste pärlidena elavat tunnustust vaatajate hulgas.
Filmiklubi loomisel oli väga suurel määral mängus tolleaegne direktor Väino Unt, kes ise oli ja on suur filmifänn. Võiks isegi öelda, et filmiklubi muutus Untide perekondlikuks ettevõtmiseks, sest filme muretses ja sageli tõi kohale Väino poeg Anto. Meil käis külas ka tolleaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi filmiklubi esindus.
Filmiklubi arendas meid kultuuriliselt tublisti, sest nägime mitme aasta jooksul palju suurepäraseid filme.
Siinkohal on sobiv märkida, et enne nn kombinaathoone valmimist näidati filme peahoone saalis igal nädalal ja alles hiljem kolis kino päris kinosaali kombinaathoones. Paljud mäletavad, et 4. juunil 1995, kui parasjagu näidati filmi “Saatan ja kümme käsku”, lõi välk peahoone kuplisse, põhjustades mõningate elektroonikariistade rivist väljalangemise. Õnneks arvuteid siis kuigi palju polnud. Asjatundjad väidavad, et see oli kõrgema võimu karistus jumalavallatute filmide näitamise pärast. Me võtsime õppust ja juba ammu Tõraveres kino ei ole.
Filosoofiaseminarid
Sügaval nõukogude ajal oli Tõravere nagu mingiks vabamõtlemise kantsiks. Suurt osa mängis siin Gustav Naan, kes enne eesti rahva põlguse alla langemist pikka aega vedas kuulsat Tõravere filosoofiaseminari. Siin esineti ja arutleti kõikvõimalikel teemadel, nii et lõpuks Brežnevi vaikelu süvenedes andis NLKP Tartu Linnakomitee tungiva soovituse selline tegevus lõpetada.
Mäletame eredalt Madis Kõivu ettekannet naturaalarvudest, kus ta rõhutas vanade kreeklaste taipu lahutada naturaalarvud objektidest – ei pea tingimata ütlema üks preester, kaks härga ja kolm jumalat, vaid üks, kaks ja kolm võivad olla ka ise objektid, millele inimese tegevus on suunatud.
 |
| Klubi „Must auk“ ideoloog Liia Hänni. |
Meil on käinud esinemas sellised inimesed nagu Tunne Kelam, Vaino Vahing, Kalle Kasemaa, Lennart Meri, Elmar Salumaa, Uku Masing, Arnold Rüütel, Johannes Käbin, Edgar Tõnurist, Anti Talur, Igor Mang (Smirnov), Indrek Toome, Tõnu Laak, Henn Saari ja paljud-paljud teised. Tõraveres meeldis käia kolleegidega kohtumas, konverentse korraldamas ja puhkamas ka N Liidu akadeemikul ja aatompommi isal Jakov Zeldovitšil. Samuti viibisid siin meie atmosfääriuurijatega head koostööd teinud kosmonaudid, kes üheskoos said aastal 1977 Nõukogude Eesti preemia.
Aga see pole veel kõik. Tõraveres tegutses poolkinnine klubi “Must auk”, kus oma inimeste kõrval esinesid ka külalised. On alust arvata, et selles klubis pandi idanema need ideed, mis iseseisvuse alguses said vundamendiks erastamisele – see on ju väga tõsine panus Eesti Vabariigi käimaminekuks.
Siinkohal ei saa me kuidagi mööda kadunud kolleeg Heino Eelsalust. Tema osa astronoomia sidumises eesti kultuuriga, ennekõike ajakirjades “Keel ja Kirjandus” ning “Looming” on olnud muljetavaldav. Tema õhutusel läksid käima mitmed multidistsiplinaarsed konverentsid muinasajast, kus said kokku mitmete teadusharude esindajad, tema seisis ka kaljujooniste uurimise alustamise taga. Selle uurimise kõige visamaid teadmamehi Väino Poikalaist ja Enn Ernitsat austas president Meri lausa ordeniga. Heino Eelsalu oli ka üks Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi asutajatest 1989. a.
Sport ja kehakultuur
Spordiala, millega Tõravere kindlasti ajalukku jääb, on orienteerumine.
 |
| Nooruses tublist orienteerujast Olavi Kärnerist on saanud tuntud klimatoloog. |
Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel Eestis plahvatuslikult populaarseks saanud spordiala harrastajaid on meil palju. Alguses olid nendeks Rutt Koppel, Ira ja Enn Saar, veidi hiljem Riina ja Arvo Kivikas, Külli ja Olavi Kärner ning veel hiljem juba Tõraveres üleskasvanud järeltulev põlv, kelle edukamad esindajad on Tarvo Avaste ja Olle Kärner.
Seitsmekümnendatel oli väga osavõturohke igamehe jooksumäng “Trimm”, mis seisnes selles, et observatooriumist erinevatele kaugustele paigutati kontrollpunktid, mängijad ostsid väikese raha eest raamatukese kupongidega ja need viidi siis joostes või käies sobivasse kontrollpunkti. Hooaja lõpul toimus mängijate vahel loterii, kus võis täiesti asjalikke võite saada. Ira ja Enn Saar olid selleks mootoriks, mis jooksu mitme aasta jooksul käimas hoidsid.
Rääkimata ei saa jätta ka alpinismist, kus põhitegijaks oli Enn Saar, kes selle spordi pisiku ülikooli ajast kaasa tõi. Imelik on seejuures see, et ta ise on pärit Leppneeme kalurikülast täiesti tasaselt maalt!
Aga koos Priit Vürstiga käisid nad koos mitmetel retkedel mägedes, kuni nad laviini kätte jäid ja Priit mägedest enam tagasi ei tulnud.
 |
| Fanaatilisest alpinistist Enn Saarest on saanud akadeemik. |
Ka purjesport oli meil esindatud – H. Eelsalu, U. Veismann ja O. Avaste on palju kordi osalenud Tartu linna purjespordivõistlustel ja korduvalt saavutanud auhinnalisi kohti.
 |
| Liia ja Uku Hännile antud diplom tantsukursusest osavõtu eest. |
Naisvõimlemine on pikki aastaid olnud Tõraveres aukohal, algul juhendas ringi Reet Valgma, hiljem ka teised. Naised võtsid asja väga tõsiselt ja käisid usinasti kohal. Ja ega nad ainult treeninguga piirdunud, nad korraldasid ka huvitavaid koosviibimisi.
Mehed vastasid sellele džuudotreeninguga, muretseti tatamid, kutsuti Tartust treener ja madistati kavalate võtete õppimise kallal. Küllap sest midagi kasugi oli.
Ka tantsukursustest tuleks rääkida, kuigi nad just kehakultuur pole, aga vast siiski. Neid kursuseid oli lausa kolmel korral, üks neist alles väga noore Tõravere ajal. Järgmised kaks olid tükk aega hiljem Jaan Siilaku juhtimisel. Need kursused parandasid oluliselt meie pidude väljanägemist ja neid pidusid polnud vähe – tingimata korraldati nääripidu ja naistepäevapidu üsnagi korraliku eeskavaga. Ning kunagi ei puudunud tants, tavaliselt Riho Koppeli lintidelt kõlava muusika saatel.
Hortikultuur
Arhiivist leitud dokumendid väidavad, et 1963.a. sügistalvel ilmus teadete tahvlile ametiühingu aiakomitee teadaanne, et kuna vanad aiamaad lähevad ehituse alla, siis rajatakse uus aed tiigi taha ja kõikidel soovijatel palutakse oma nimi kirja panna 4. novembriks 1963. Üleskutset korrati veel järgmise aasta märtsis ja kokku sai 85 nime. Igale lubati kaks tükki suurusega 150 – 170 ruutmeetrit, üks juurviljamaaks aia keskele ja teine puuviljamaaks aia äärde. Aiakomitee, põhiliselt Enn Joametsa, Rein Tootsi, Ingeborg Kurvitsa ja Ants Torimi energilisel eestvõtmisel alustas aia rajamist 1964.a. kevadel: buldooser lükkas sisse teed, mõõdeti välja tükid, kaevati sisse veetorustik, pandi üles pump, kehtestati aia kasutamise eeskirjad jne. Iga tüki omanik pidi aastas tegema kindla arvu töötunde, väga hästi korrashoitud aiamaa eest anti preemiaks labidas!
1981.a. suurenes aiamaa oluliselt, sest AAI direktsioon andis aianduskooperatiivile kasutada Nõo sovhoosilt saadud maatüki, mis ka kohe korralikuks aiaks muudeti.
Sellest ajast peale kohe pärast lume sulamist ilmuvad aiamaale nagu nõiaväel usinalt rügavad inimesed ja kaovad alles hilissügisel lume tulekuga.
Lõpetuseks
Oleks võinud ju veel kirjutada paljudest muudest kultuuriilmingutest Tõraveres, kas või meie saunakultuurist, sest vähemalt meestesaun on üleüldise lõõgastumise kõrval olnud ka oluline klubiline ettevõtmine reedeõhtuti, kus paljud probleemid saavad kapitaalse analüüsi. Aga vast aitab. Niigi on kindel, et Tõravere kui omal ajal tühjale põllule loodud teaduskeskus, on olnud ja on jätkuvalt Eesti kultuuripildis tugevasti esindatud.