1988.a. 23. juunil lehvis Tõravere tenniseväljaku kõrval esimest korda avalikult meie sini-must-valge. Ametlikud lipumastid olid meil kombinaathoone ees, kuid keegi ei tahtnud nendesse mastidesse meie lippu heisata, seepärast pandigi püsti ajutine. Ja järgmisel aastal vabariigi aastapäeval heisati lipp ka Tartu vanas tähetornis, kuhu ta sellest ajast peale on jäänud ööpäevaringselt, hoolimata teatud jõudude katsetest lippu maha võtta. Balti ketist võtsime kõik osa ja seisime Karksi-Nuia lähedal vabadust nõudes.
Nii nagu kõikides teistes Eesti teadusasutustes toimusid ka Tõraveres taasiseseisvumise aastatel suured muutused. Alustame kasvõi sellest, et meie asutuse nimi pole enam ammu Eesti TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut. Teaduste akadeemia on küll alles, kuid praeguse seisuga (kevad 2014) on tal vaid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, ülejäänud on läinud enamasti ülikoolide koosseisu. KBFI iseseisvus täielikult avalik-õigusliku asutusena ja meie ning veel kolm teadusasutust sobitusid Haridus- ja Teadusministeeriumi otsealluvusse. Mis meisse puutub, siis 1995.a. septembrist on meie asutuse nimi Tartu Observatoorium, sest hoolimata ligi 50 aastasest kuulumisest akadeemia süsteemi, oleme me ikkagi Tartu Ülikoolile kuulunud tähetorni järeltulijad. Ja muidugi tuleb tunnistada, et ega see endine nimi kõige suupärasem polnud, kuigi kajastas kaunis täpselt, millega meil tegeldi.
 |
| Tõraverelased 1988. aasta mais Tartus Isemajandava Eesti toetuseks toimunud miitingul. |
90-ndate alguses toimunud suurte muutuste alguseks võib ilmselt pidada Tartu Ülikooli nõukogu kirja tolleaegsele peaministrile Edgar Savisaarele, millest võis aru saada, et nõukogu on akadeemia likvideerinud ja tõttab sellest heast uudisest teavitama ka peaministrit. Kirja koostajate eesmärk oli selge – ülikool tahtis tagasi võita talle õigusega kuuluvat positsiooni eelkõige rahastamises. Iseasi on muidugi see, kuidas seda positsiooni tagasivõitmist tehti. Edasi järgnes suure hulga komisjonide moodustamine, kes kõik arutasid, kuidas leida väljapääsu olukorrast, kuhu Eesti teadus oli sattunud pärast Moskva rahasüstide kadumist. Tuleb muidugi täpsustada, et mitte kõik teadusalad ei saanud selliseid süste, vaid põhiliselt need, kes olid tugevad kas valitsevas ideoloogias või kelle tööde vastu teatud militaarsed ringkonnad huvi tundsid. Olid ju täppisteadused andnud režiimi käsutusse aatomi- ja vesinikupommi ning nende kohaletoimetamiseks vajalikud ballistilised raketid – siit ka kosmoseuuringute ennakarendamise vajadus.
Komisjonid istusid koos ja arutasid tekkinud olukorda, kuid väljapääs tundus olevat vaid üks – kui lahket rahastajat ei leita, siis teadustöötajate arv peab vähenema. Meie observatooriumis algas see raske aeg 1992.aastal, kui me pidasime mitu üldkoosolekut, et olukorra tõsidus jõuaks iga inimeseni. Ühel sellisel koosolekul kaotasime oma kauaaegse kolleegi Charles Villmanni, kes varises manalasse meie kõigi silmade all. Samal aastal pani direktor Tõnu Viik koos asedirektorite Enn Saare ja Rein Rõõmuga paika observatooriumi struktuuri, lähtudes sellest, kui palju inimesi me suudame olemasoleva rahastamisega üleval pidada, ja korraldasime paljudele valu tekitanud konkursi. Kuid muid valikuvõimalusi meil polnud – selline koondamine võimaldas meil teadusasutusena ikkagi ellu jääda. Konkursi ja koondamiste tulemusena vähenes observatooriumi töötajate arv ligi kolm ja pool korda.
Meile sai peatselt selgeks, et observatoorium ei suuda enam täita aleviku haldaja laialdasi kohustusi. Seetõttu sedamööda, kuidas edenes koondamine ja inimesed lahkusid töölt, toetasime me tekkivat ettevõtlust, rentides meie pindu noortele ja energilistele ettevõtetele. Ja neid ettevõtteid tekkis – väga paljud Eestimaal tundsid arvutifirmat Astrodata, Tõravere trükikoda, spetsiaalmööblit tootvat RETENTI ja programmeerimisfirmat APROTE. Ettevõtteid tekkis teisigi – ARMA, ANKO TATA, TÕRU, URANIA, TÕRAVERE TRÜKIKODA, TESSERAKT jt. Observatooriumile kuulunud elamispinna erastasime me kohe, kui selleks seadusandlik alus tekkis.
Naiivselt uskudes, et iseseisvumine on kõik inimesed paugupealt ausateks teinud, andsime kogu observatooriumi masinapargi äsjaloodud kommunaalettevõttele ISOTEX – sest milleks observatooriumile näiteks traktor või lumesahk. Kui aga me aru saime, et meid on julmalt ninapidi veetud ja enamus masinaid on ettevõtte asutaja koju toimetatud, siis alustasime aega raiskamata tagasikäiku. See õnnestus vaid osaliselt ja läks meile palju oma tervist maksma.
Tõsiste tegijatega suhteid sisse seades pidasime me silmas, et elu peab siin alevikus jätkuma. Kaugelt enne Võhma, Sangla või Oru probleemide tekkimist saime me aru, milles on monokultuurse asula õnnetus ja me püüdsime leida võimalusi uue tekkiva ettevõtluse toetamiseks Tõraveres.
Tagasi vaadates tuleb kurvalt öelda, et ega see palju ei aidanud, sest enamus neist ettevõtetest lahkus Tõraverest ja töötab nüüd suuremates keskustes.
Ikka ja jälle kerkis neil aegadel üles küsimus ühinemisest Tartu Ülikooliga. Korduvalt arutasime seda küsimust observatooriumi nõukogus, kuid jäime ikka kahtlevale seisukohale, sest meile tundus, et ülikool on suur ja kohmakas asutus, kus bürokraatial on liiga suur kaal. Mitmel korral olime koos füüsika instituudi ning zooloogia ja botaanika instituudi direktoritega tolleaegse prorektori Jaak Aaviksoo juures vestlusel. Lõpuks läkski nii, et füüsika instituut läks ülikooli rüppe ja ZBI suundus tolleaegsesse põllumajandusülikooli.
Vahepeal oli kaalumise all ka Max Plancki institutsiooni tüüpi asutuse loomine, mille asutajad oleksid olnud KBFI, FI ja AAI. Sellest siiski asja ei saanud, sest KBFI tolleaegne direktor akadeemik ja EV valitsuse minister E. Lippmaa suutis teha instituudist avalik-õigusliku isiku.
Kuigi olukord läks pikkamööda paremaks, tegi ikkagi meele mõruks asjaolu, et erinevalt nõukogude ajast noored enam täppisteadustesse ei tulnud. Kui varem tuldi neid õppima sageli seetõttu, et hoolimata NLKP vägevusest näilisuse pakkumisel tegelikkuse pähe, ei õnnestu neil ometi muuta loodusseadusi ja kaks korda kaks jääb alati neljaks. Kuid juba iseseisvuse alguses läksid noored õppima kas juurat, majandust või keeli, sest nad teadsid, et pärast ülikooli lõpetamist leiavad nad kiiresti hästitasuvad töökohad, samal ajal kui teaduses olid ja on jätkuvalt palgad suhteliselt madalad.
Ajad olid rasked, kuid me suutsime raskete ohvrite hinnaga jääda ellu iseseisva teadusasutusena ning jääda truuks aastaid tagasi Taavet Rootsmäe poolt formuleeritud juhtmõttele: Teadust kannab tõe otsimine, mis on niisama siiras ja aus kui loodus ise.