Astronoomia populariseerimisel on Eestis pikad traditsioonid. Enne Teist maailmasõda oli Aksel Kipper avaldanud raamatu Maailmaruum ja tähed ja tema soosivat suhtumist populariseerimisse võis jätkuvalt tunda ka Tõravere direktorina. Kindlasti peab esile tõstma alates 1920 aastaraamatuna ilmunud Tähetorni Kalendrit, millega võrreldavat teist katkestusteta ilmunud perioodilist väljaannet ei ole olnud Eestis. Heaks tooniks oli kokkuvõtete avaldamine lõpetatud teadustöödest “Tähetorni Kalendris”, millele lisandusid ülevaated astronoomia aktuaalsetest suundumistest.
 |
| 1979. aasta Tähetorni kalendri esikaas. |
 |
| 1999. aasta Tähetorni kalendri esikaas. |
 |
| 2010. aasta Tähetorni kalendri esikaas. |
Teise maailmasõja järgsete kitsaste kirjastamistingimuste ja tsensuuri mõningast leebumist viiekümnendate aastate lõpul tähistas “Eesti Looduse” uuesti ilmumahakkamine 1958. Avaldas muljet just see, et tegemist oli Eesti Vabariigi aegse väljaande uuesti ilmumisega muutmata pealkirja all. Umbes samaaegsel “Tehnika ja Tootmise” ilmumahakkamise ümber seda järjepidevuse aurat ei olnud, kuid tänu ajakirja toimetuses töötanud Aleks Kaskneeme laiale huvideringile ilmus seal üsna palju teadust ja tehnikat populariseerivaid artikleid. Eesti Looduse ja Tehnika ja Tootmise toimetustes ja nende ümber kujunesid välja autorite ringkonnad, kuhu kuulusid Charles Villmann, Heino Eelsalu, Uno Veismann. Esimene ajakirjaartikkel Tõravere kohta ilmus Uno Veismanni sulest ajakirjas “Tehnika ja Tootmine” juba 1959. Tähistaevast kirjutajate ritta tuli Roopi Hallimäe järele viljaka autorina Tõraverest Ülo-Ilmar Veltmann ning hiljem Tallinnas Peep Kalv. Eesti Looduses ilmusid järjekindlalt tähistaeva vaatlusjuhendid. Siin ei saa mööda sügavalt erudeeritud Mihkel Jõeveeru (1937-2006) tegevusest, kes palju aastaid Tähetorni kalendrit koostas-toimetas ja tihti kirjutistega varustas. Märgilise tähtsusega oli Charles Villmanni tõlgitud raamat Tehiskaaslased (1961), milles fikseeriti mitmete kosmonautikaterminite vasted eesti keeles, sealhulgas kindlalt loobudes varem kasutust leidnud Maa kunstlikust kaaslasest. Meeldejäävaks kujunes Harry Õiglase “Vestlus relatiivsusteooriast” 1958. Nemad said teerajajateks suurtele raamatusarjadele Teaduse teedelt ja Mosaiik, milledest viimane jätkus üheksakümnendate aastate alguseni. Seitsmekümnendatel aastatel sai teoks üsna palju populaarteaduslikke televisioonisaateid, tuntuimaks sarisaade Lugedes looduse raamatut, autoriteks Tõravere teadlased Tõnu Viik, Mihkel Jõeveer, Arved Sapar, Olev Avaste, Lauri Luud, Charles Villmann, Uno Veismann jt.
Uue observatooriumi avamise aastal ilmus kolmes keeles brošüür Tartu Tähetorn.
1970. a. ilmus kirjastuselt Valgus raamat Inimene ja ilm, koostaja H. Tooming ja autoriteks mitmed Tõravere, TÜ ja EMHI teadlased.
Entusiastlikult avaldas aimekirjutisi Ülo-Ilmar Veltmann , sealhulgas brošüürid Marsist ja Veenusest.
 |
| Üks paljudest Tõravere teadlaste koostatud raamatuist. |
Kuuekümnendatel aastatel avaldas Uno Veismann teleskoobiehituse raamatu Tähed ja tehnika, ühe tollal põnevaks osutunud kõrvalteema materjalidest sai autor veel teisegi raamatu Kosmosetsivilisatsioonid. Heino Eelsalu kirjutas tihti astronoomia ja teadusloo teemadel ajakirjas Eesti Loodus ning jõudis kultuuriväärtusliku raamatu Ajastult ajastule avaldamiseni (1985). Suurepäraseks avaldamiskohaks sai ajakiri Horisont, kus toimetaja Rein Veskimäe kaasabil ilmus tõraverelaste kirjutisi ridamisi. Mitmel pool on astronoomia teemadel sõna võtnud Erik Tago. Astronoomiaga alustatud Horisondi temaatiliste erinumbrite traditsiooni jätkati ja nad leidsid lugejate juures hea vastuvõtu. Sellest innustust saanuna võttis toimetus ette julge sammu ja koostas erinumbri olulise laiendamise teel raamatu Universum (1998), millest aasta pärast ilmus isegi teine trükk. Ajas ette rutates olgu lisatud, et hiljem ilmus veel kolm sama seeria raamatut: Universum valguses ja vihmas (toimetajad U.Veismann ja R.Veskimäe), “Maa Universumis” ja “Universumi mikromaailm”.
Siinkohal on paslik mainida ka osalemist entsüklopeediate koostamises. Esimese sõjajärgse entsüklopeedia ENE astronoomia-artiklite kirjutamist nimetas direktor Kipper teadustöötajate aukohuseks ja julges kasutada määratlust rahvusentsüklopeedia. Mõistete ja terminoloogia osas toetas/korrastas entsüklopeedia aimetekstide koostamist. Entsüklopeedia najal koostas Heino Eelsalu Astronoomialeksikoni (1996).
Teaduslukku kalduvateks publikatsioonideks võib lugeda Peeter Müürsepa artikleid ja raamatuid Eestist pärit astro-optikust Bernhard Schmidtist. Erandlikuna avaldati Bernhard Schmidti kirjavahetus saksa keeles, samalaadseks erandlikuks üllitiseks kujunes ka Heino Eelsalu osalus saksakeelses Mädleri biograafias. Tartu Tähetorni ajalooga tegeles Georgi Želnin, temalt oli kaks kirjutist Moskvas avaldatud venekeelses kogumikus “Vassili Jakovlevitš Struve” (1964). Izold Pustõlniku osalusel avaldati 2002 vene keeles Ernst Öpiku biograafia. Iseseisvumise-eelse perioodi lõpul ilmutasid Jaak Jaaniste ja Enn Saar raamatu “Täheatlas”, mis sai asjahuvilistele heaks taeva vaatlemise abivahendiks.
 |
| Uno Veismanni ja Kalju Eerme koostatud kogumik Päikese ultraviolettkiirgus ja atmosfääriosoon. |
Üheksakümnendatel aastatel hakkas uuesti ilmuma ajakiri “Akadeemia”, milles Tõravere teadlased leidsid avaldamisvõimalused teemasid sügavamalt käsitlevatele ja filosoofilisematele artiklitele, tõsi küll, valemite ja graafikuteta.
 |
| Entsüklopeedia tähistaevas. |
Nõukogude Liidu perioodil toimetatud kosmoseuuringutest ilmus esimene ülevaatlik ja teatud määral vaikimiskohustust murdev publikatsioon 2004. aastal ajakirjas Akadeemia U.Veismanni sulest, sama teksti fotodega varustatud versioon ilmus tõlkeraamatu Kosmosetehnika lisana (2005). Ilma ja kliima teemadel sai Eesti meedias tuntuimaks kommentaatoriks Ain Kallis, kes on avaldanud aastate jooksul enam kui sada kirjutist.
Alates 1999 tegutseb Eesti Astronoomia Selts, mis jätkab Vega-seltsi ja ÜAGÜ EO traditsioone. Kui mainida ka õpikuid, siis ilmus esimene vene keelest tõlgitud Vorontsov-Veljaminovi kõrgkooli kursus Jaan Einasto põhjalikult toimetatuna veel enne uue observatooriumi ehitamist (1959) ja kapitaalne hästi illustreeritud entsüklopeedia Tähistaevas inglise keelest tõlgituna 2009.
Kui üldlevinult teadust ei loeta kultuurinähtuseks, siis Eesti astronoomia on seda kindlasti.
Tiit Nilsonilt ilmus 1994. aastal ka raamat Metsade kaugseire alused, mis on eelkõige mõeldud kaugseire õpikuks metsameestele, kuid pakub huvi ka laiemale lugejate ringile. Samal aastal ilmus U. Veismanni raamat Keskkonna kaugsondeerimine, milles käsitletakse rohkem distantsmõõtmiste tehnilisi vahendeid.
Kirjastuse Koolibri väljaandel ilmus 1998. aastal Urmas Petersoni, Raivo Aunapi ja Jaan Eilarti satelliidipildiatlas Eestimaa nähtuna kosmosest, milles peale imeliste vaadete kosmosest on ka lihtsad, kuid põhjalikud selgitused kaugseire põhimõtete kohta.
 |
| Eestimaa nähtuna kosmosest. |
Euroopa Liidu keskkonna ja turvalisuse seire programmi Copernicus (varasem nimi GMES) ettevalmistuste tõttu on avalik huvi kaugseire rakenduste vastu suurenenud. 2003. aastal toimus Tiit Nilsoni korraldamisel esimene üleriigiline kaugseire seminar Tõraveres. ¨Anu Reinart korraldas Tõraveres Eesti kaugseireseminari 2005. aastal, kus peetud ettekanded avaldati 2008. a. Tartu Observatooriumi ning keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse kirjastatud artiklikogumikus.Kaugseire Eestis. Samasugune seminar ja samasugune kogumik said teoks ka 2014. aastal.
Aastatel 2006–2010 oli Anu Reinart Eesti esindaja Euroopa Liidu programmi GMES nõuandvas kogus. 2014. aastast on ta samas ametis satelliidi Copernicus kasutajate foorumis ja korraldab koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kosmosebürooga Eesti kaugseirekogu tööd. Aastatel 2013–2014 korraldatakse koos Tallinna Tehnikaülikooliga seminare ja koolitusi kaugseire rakenduste tutvustamiseks; avatud on veebileht www.kaugseire.ee.