ELULOOD

Aksel Kipper

A. Kipper sündis 1907.a. Viljandimaal agronoomi perekonnas. 1926.a. astus ta Tartu Ülikooli füüsikat ja astronoomiat õppima ning pärast ülikooli lõpetamist asus ta tööle Tartu Tähetorni assistendina. Doktoriväitekirja Gaaside liikumine pulseeriva tähe atmosfääris kaitses A. Kipper 1938.a. Juba varem oli tal õnnestunud tähe nurkraadiuse võnkeamplituudi kaudu täpsustada tsefeiidide heleduste ja nende kauguste skaalat. Doktoritöös näitas ta, et tiheduslained pulseerivate tähtede atmosfääris lähevad üle lööklaineteks, mis hajudes tähe väliskihtides tõstavad oluliselt nende kihtide temperatuuri. Teooria kõrval köitis A. Kipperit ka vaatlustegevus ja astronoomilise aparatuuri ehitamine ning teaduse populariseerimine. Lisaks tähtede vaatlemisele võttis ta osa E. Öpiku alustatud meteoorivaatlustest ning valmistas objektiivprisma Petzvali astrograafile. Vanema kolleegina innustas E. Öpik A. Kipperit tegelema moodsa kvantfüüsika rakendustega astrofüüsikas ja tulemuseks oli üks väljapaistvamaid saavutusi Eesti astronoomias – A. Kipper seletas planetaarudukogude pideva spektri kahefotoonse siirdega vesiniku aatomis.

Pärast II maailmasõda töötas A. Kipper Tartu Riikliku Ülikoolis füüsika ja teoreetilise füüsika kateedri juhatajana ning õppeprorektori asetäitjana. Tema suuniste kohaselt viidi ülikoolis füüsika õpetamine vastavusse tolleaegse kvantfüüsika tasemega. 1946.a. valiti A. Kipper ENSV TA akadeemikuks ja asepresidendiks ning 1950.a. ENSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika instituudi direktoriks. A. Kipperi eestvõtmisel muudeti instituudi uurimistemaatikat oluliselt moodsamaks ja 1952.a. sai instituut uue nime – Füüsika ja Astronoomia Instituut. Kohe alustas ta uue observatooriumi rajamiseks ettevalmistusi ning 1958.a. algasid Tõraveres lagedal põllul ehitustööd. Uus observatoorium avati 1964.a. septembris ja seda võib lugeda A. Kipperi elutööks. Tema ajal jagunes FAI kaheks – Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudiks (AAI) ja Füüsika Instituudiks. Kui 1976.a. alustas AAIs tööd nõukogu füüsika-matemaatika kandidaadi kaitsmiseks, siis A. Kipper juhatas seda väärikalt kuni direktoriameti mahapanekuni 1974.a.

A. Kipper lahkus meie hulgast 25. septembril 1984.

Grigori Kusmin

Grigori Kusmin (ka Kuzmin) sündis 8. aprillil 1917. aastal Viiburis (Soome). Tema pere kolis 1924. aastal Tallinna, kus ta lõpetas ka 1935. aastal gümnaasiumi. Seejärel koliti Tartusse, kus Grigori Kusmin lõpetas Tartu ülikooli 1940. aastal matemaatika erialal cum laude.

Juba üliõpilasena hakkas Kusmin Tartu Tähetornis Ernst Öpiku juhendamisel tegelema astronoomiaga, avaldades juba 1938. aastal oma esimese teadustöö. Füüsika-matemaatika kandidaadikraadi kaitses Grigori Kusmin Tartu ülikoolis 1952. aastal ja doktorikraadi 1970. aastal. Tartu ülikooliga jäi ta ka ametlikult seotuks kuni 1952. aastani, pidades neil aastatel ja ka hiljem loenguid stellaardünaamikast, stellaarstatistikast, üldisest astronoomiast ja praktilisest astronoomiast.

Paralleelselt töötas Grigori Kusmin alates 1947. aastast Füüsika ja Astronoomia Instituudis (hiljem Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis) stellaarastronoomia sektori juhatajana. 1961. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks, 1971. aastal sai ta professori kutsenimetuse, 1982. aastal emeriitprofessori nimetuse. Oluliste tööde eest stellaardünaamikas anti Grigori Kusminile Bredihhini preemia. Aastatel 1976-1982 oli Grigori Kusmin Rahvusvahelise Astronoomiauniooni Galaktika struktuuri ja dünaamika komisjoni asepresident ja president. Grigori Kusmin suri 22. aprillil 1988 Tartus.

Grigori Kusmini põhiliseks uurimisalaks oli erineva sümmeetriaga tähesüsteemide dünaamika, Linnutee ja Andromeeda galaktika modelleerimine ning tähtede orbiitide uurimine. Klassikalisteks mõisteteks on saanud Kusmini ketta mudel ja Kusmini kolmas liikumisintegraal. Tema juhendamisel on kaitstud seitse füüsika-matemaatikakandidaadi väitekirja, mistõttu võib öelda, et ta on Eestis vastava koolkonna rajaja.

Oma väga sisukates ja selgelt sõnastatud artiklites näitas Grigori Kusmin, et tähesüsteemi faasitiheduse jaotusfunktsiooni argumendiks saavad olla vaid ühesed liikumisintegraalid, milliseid meie Galaktika puhul on kolm. Kaks liikumisintegraali on klassikalised energia ja impulssmoment, kolmas liikumisintegraal sarnast klassikalist vastet ei omanud.

Arendades liikumisintegraalide praktiliseks kasutamiseks sobilikku teooriat, näitas Grigori Kusmin, et galaktika struktuuri kirjeldamiseks on võimalik kasutada Stäckeli tüüpi potentsiaale. Hiljem üldistas Kusmin Stäckeli tüüpi potentsiaale ka kolmeteljelise ellipsoidaalse sümmeetriaga tähesüsteemidele.

Kuna argumendid kolmanda liikumisintegraali sissetoomiseks põhinesid tähtede kiiruste jaotusel Päikese ümbruses, siis uuris Grigori Kusmin ka tähesüsteemi kiiruste jaotuse ajalist evolutsiooni. Ta leidis, et galaktika gravitatsioonivälja ebaühtluste tõttu toimub aeglane tähtede kiiruste ümberjaotumine, mistõttu Linnuteega sarnastes ketasgalaktikates kujuneb kiiruste dispersioonide komponentide vahel välja teatud kvaasi-statsionaarne seos.

Arnold Humal

Arnold Humal (kuni 1936 Tudeberg) sündis Tallinnas 10. märtsil 1908. aastal. 1929. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. 1928. aastal sai temast abiõppejõud Tartu Ülikooli matemaatika instituudis. Ta laulis Akadeemilises Meeskooris, osales üliõpilasseltsi Veljesto tegevuses, oli Akadeemilise Matemaatika Seltsi sekretär ning kirjutas artikleid Eesti Entsüklopeediale. Aastail 1932−1933 täiendas end Göttingenis ja 1933−1934 Viinis. 1934. aastal kaitses Humal Tartus doktoritöö, 1936. aastal habiliteerus ja sai eradotsendi õigused. 1937. aastal asus ta tööle dotsendina, olles eestindanud oma nime Humalaks. Kolme aasta pärast sai temast professori kohusetäitja ja matemaatika kateedri juhataja.

Arnold Humala Tartu-periood lõppes 1941. aastal. Sõja-aastail töötas ta Tallinna Reaalkoolis matemaatikaõpetajana. 1944. aasta sügisel kutsuti Humal Tallinna Polütehnilisesse Instituuti, et matemaatika ja teoreetilise mehhaanika kateedri juhataja-professorina korraldada tulevaste inseneride matemaatikaõpet. Selles ametis oli ta elu lõpuni. Ajavahemikul 1947−1950 oli Humal Teaduste Akadeemia Füüsika, Matemaatika ja Mehhaanika Instituudi direktor, 1951. aastal valiti Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmeks, aastail 1953−1964 oli ta TA asepresident. Arnold Humal suri 13. detsembril 1987.

Arnold Humala tütar on matemaatik Ene-Margit Tiit ning pojad füüsik Leo-Henn Humal ja muusikateadlane Mart Humal.

Vladimir Riives

Vladimir Riives (28. okt. 1916 – 23. mai 1978) sündis Tartus raudteelase perekonnas ja elas kuni surmani püsivalt Tartus. 1924. aastal läks ta õppima Treffneri Gümnaasiumi, mille lõpetas 1935. aastal. Samal aastal jätkas ta õpinguid Tartu Ülikoolis ja lõpetas 1940. aastal kiitusega matemaatikaosakonna. Nii mõnegi tuntud astronoomi süvendatud huvi astronoomia vastu on saanud toetava impulsi loodusest enesest, kas mõne heleda komeedi või koguni supernoova taevasse ilmumisest. Vladimir Riives on tunnistanud, et tema astronoomia radadele juhtimisel oli oma osa 1939. aastal ilmunud heledal Jurlov-Ahmiarov-Hasseli komeedil. Aga juba enne seda, 1938. aastast oli ta abiassistendina Tartu Tähetornis ametis ja oma päris esimesed uurimistööd kirjutas tähtede- ja planeetidevahelisest tolmust ning koos Ernst Öpiku ja Jakob Gabovitšiga tähtede liikumisest. Pärast riigipööret läks tema ametikoht üle Tartu Ülikooli astronoomia kateedrisse ja aastatel 1940-1941 ning 1944-1947 töötas ta seal assistendina. Vahepeal 1941-1944 oli taas Tartu Tähetorni abiassistent. Aastal 1942 kaitses ta matemaatikamagistri kraadi tööga Fotomeetrilisi uurimusi komeedipea ehitusest.

Komeedid jäidki tema eluaegseks uurimisobjektiks. Kui heledaid komeete näha polnud, siis tegeles ta ka väikeplaneetide ja meteooride uurimisega. Vladimir Riives töötas 1946. aastal välja komeetide matemaatilise mudeli ja jõudis teistest uurijatest sõltumatult järeldusele, et komeedi tuuma peamine koostisosa on jää ja mitte kivikamakad. Komeetidest kirjutas Vladimir Riives ka oma 1950. aastal kaitstud kandidaaditöö ning 1968. aastal kaitstud doktoritöö. Mõlemad kaitsmised toimusid Tartu Ülikoolis.

Pärast Tartu Tähetorni üleminekut Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi koosseisu töötas Vladimir Riives seal teadurina ja 1956-1960 oli astronoomiasektori juhataja. Pärast Tartu Ülikooli astronoomia ja geofüüsika kateedri juhataja Taavet Rootsmäe surma osutus Vladimir Riives sobivaimaks uueks kateedrijuhatajaks. Seda ametit sai ta pidada kuni 1965. aastani, mil kateeder otsustati likvideerida. Aastast 1962 oli ta dotsent ja aastatel 1965-1970 jätkas samas ametis teoreetilise füüsika kateedris. Seejärel sai ta professoriks, pidades seda ametit aastatel 1970-1975 teoreetilise füüsika kateedris ja 1975. aastast kuni surmani üldfüüsika kateedris.

Aastal 1952 valiti Vladimir Riives NSVL TA Astronoomianõukogu komeetide ja meteooride komisjoni liikmeks ja IAU komisjoni Komeetide, väikeplaneetide ja meteooride füüsika liikmeks. Ta oli Tartu Ülikooli mitmete nõukogude ja komisjonide liikmeks.

Vladimir Riivese huvialaks olid ka maised loodusteadused. Ta tegeles taimede ja liblikate kogumise ning süstematiseerimisega ja armastas kodumaal matkata. Ka purjesport kuulus tema tegevuste hulka.

Taavet Rootsmäe

Tartu Ülikooli taasavamist 1. detsembril 1919 rahvuskeelse ja –meelsena on Eesti rahva ja rahvuse kujunemise ja säilimise seisukohalt raske üle hinnata. Tartu Ülikool oli varasemast tuntud kui Kuninglik või ka Keiserlik Ülikool. 1918. aastal vastloodud Eesti Vabariik avas Tartu Ülikooli eestikeelse rahvusülikoollina. Ülikooli ideoloogiline missioon kujunes siiski välja kahe suure sõja vahel (1919 - 1940). Traditsiooniliste tegevuste – teadusuuringute ja õppetöö – lisaks kuulusid ülikooli tähtsaimate ülesannete hulka näiteks eestikeelse teadusterminoloogia ja –keele väjatöötamine, uue teadlaste põlvkonna kasvatamine, õpikute koostamine ja õppevahendite väljatöötamine, õpetajate koolitus ja teaduse populariseerimine.

Ülatoodud ülesannete lahendamisele astronoomias andis suurima panuse professor Taavet Rootsmäe. Ta sündis Kastre-Võnnu vallas, omandas keskhariduse Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning lõpetas Tartu Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna, pühendades end astronoomiale. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Rootsmäe kuus aasta õpetajana Tallinnas, ning 1919 a kutsuti ta Tartu Ülikooli astronoomiaprofessoriks ja tähetorni direktoriks. Rootsmäe teadusliku uurimise huvid jagunesid mitme valdkonna vahel, kuid tema peamiseks elutööks kujunes siiski astronoomia õpetamine.

Harald Keres

Harald Keres sündis 15. novembril 1912. aastal Pärnus käsitöölise peres. 1932. aastal lõpetas ta Pärnus gümnaasiumi, 1936. aastal Tartu Ülikooli matemaatika osakonna cum laude. Samal aastal sai Harald Keresest ka aktiivne Üliõpilasselts Liivika liige.

1942. aastal kaitses Harald Keres Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja “Ruum ja aeg üldises relatiivsuse teoorias”. Et Moskva Kõrgem Atestatsioonikomisjon seda pärast sõda ümber ei atesteerinud, kaitses ta 1947. aastal uuesti väitekirja “Ruumi ja aja relativistlik teooria” ning 1949. aastal kinnitati talle füüsika-matemaatikadoktori kraad. 1954. aastal sai Harald Keres professori kutse.

Peale ülikooli lõpetamist jäi Harald Keres tööle Tartu Ülikooli - algul tähetornis assistendina, seejärel abiõppejõuna matemaatikas. Aastatel 1945 - 1949 jätkas ta õppejõu ametit dotsendina matemaatilise analüüsi kateedris, edasi teoreetilise füüsika kateedris kateedri juhatajana ja professorina. Aastatel 1958-1960 oli Harald Keres ka Tartu ülikooli teadusprorektor ning 1950 - 1960 ühtlasi ka Füüsika ja Astronoomia Instituudi (FAI) astronoomiaobservatooriumi juhataja ja vanemteadur. Nendest mitmetest administratiivsetest ametitest õnnestus tal vabaneda 1960. aastaks ning sellest alates töötas Harald Keres juba täiskoormusega FAI-s teoreetilise füüsika ja matemaatika sektoris juhatajana. Peale Füüsika Instituudi moodustamist 1973. aastal jätkas Harald Keres teoreetilise füüsika sektori (hiljem labori) juhatajana.

Tartu ülikoolis luges Harald Keres mitmete aastate vältel loenguid eri- ja üldrelatiivsusteooriast, analüütilisest mehaanikast, kompleksmuutujate funktsioonidest, matemaatilisest füüsikast. Paljud füüsika ja matemaatika üliõpilased on õppinud kompleksmuutujate funktsioonide teooriat tema põhjalikust õpikust.

Harald Kerese peamine uurimisvaldkond oli üldrelatiivsusteooria, teda võib pidada Eesti sellealase koolkonna rajajaks. 1960-ndatel aastatel arendas ta välja matemaatiliselt korrektse piirprotsessi, mis kirjeldab vastavust üldrelatiivsusteooria ja Newtoni gravitatsiooniteooria vahel. Hiljem arendas ta välja singulaarse meetrikaga aegruumi teooria, mis kirjeldab peale Newtoni gravitatsioonivälja ka pööriselist gravitatsioonivälja.

Oma tööde ja tegemiste eest on Harald Keres pälvinud hulgaliselt erineval tasemel tunnustusi. 1961. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks teoreetilise füüsika alal. 1970. aastal sai ta ENSV riikliku preemia, 1976. aastal teenelise teadlase aunimetuse, 1996. aastal nimetati ta Tartu linna aukodanikuks, 2005. aastal pälvis ta Eesti Rahvuskultuuri Fondi preemia. Vast kõige paremini iseloomustabki Harald Kerest Rahvuskultuuri Fondi preemia määramisel kasutatud sõnastus: elutöö eest teoreetilise füüsika vallas ja teaduse kui rahvuskultuuri lahutamatu osa populariseerimise eest. Harald Keres suri 26. juunil 2010. aastal Tartus.

Juhan Ross

Juhan Ross sündis 14. augustil 1925. a. Virumaal Aburi külas kooliõpetajate peres. Tema noorpõlveaeg langes Eesti jaoks tormiliste sündmuste ajajärku, millal tal tuli teha kogu eluks olulisi otsustusi juba väga noorelt. Õpingud Rakvere II Gümnaasiumis katkestas 1943. aasta novembris mobilisatsioon, millele järgnes pärast väljaõpet teenistus soomepoisina jalaväerügemendis JR 200. Peale Rakvere Keskkooli 1945. aastal hõbemedaliga lõpetamist jätkas Juhan Ross õpinguid Tartu ülikooli füüsikaosakonnas.  Ülikoolis kohtas J. Ross tolleaegse KGB ja parteiorganite vastutöötamist, aga ülikool õnnestus siiski lõpetada. Teoreetilise füüsika eriala diplomi sai ta akadeemik A. Kipperi põhijuhendamisel 1951. aastal. Füüsiku-teoreetikuna suunati ta tööle Tartu Aktinomeetriajaama nooremteaduriks. Ehkki sellist suunamist oleks võinud tõlgendada kui karistust, avaldus J. Rossi talent just sel ametikohal. Noore andeka mehena viis Juhan Ross ennast kiiresti kurssi aktinomeetria probleemidega ja sai tuntuks nii oma tööde kui ka energilise ja aktiivse esinemisega teadusnõupidamistel. Tänu tema aktiivsele tegutsemisele omandas Tartu Aktinomeetriajaam kiiresti tuntuse oma kvaliteetsete andmete poolest (ja on seda praegusajani), aktinomeetriajaama baasil tekkis aga J. Rossi initsiatiivil ja juhtimisel Füüsika ja Astronoomia Instituudi atmosfäärifüüsika sektor.

Juhan Rossi esialgseks peamiseks uurimisteemaks olid aktinomeetrilised riistad ja mõõtmismetoodika, mille tulemuste põhjal ta kaitses 1956. a. kandidaadiväitekirja Leningradis Geofüüsika Peaobservatooriumis. Kuuekümnendatel aastatel kerkis J. Rossi ja tema juhitava atmosfäärifüüsika sektori uurimistemaatikas seniste päikesekiirguse ja atmosfääriuuringute kõrvale päevakorda taimkatte kiirgusrežiim. Viimasest omakorda kasvasid välja taimkatte struktuuri, fotosünteesi ja produktiivsuse uurimisteemad ning hiljem süvauuringud taimelehe fotosünteesi ja taimefüsioloogia alal. Doktoriväitekirja kaitses Juhan Ross optika alal 1972. a. Tartu Ülikoolis, professoriks valiti 1978. a.

Just taimkatte kiirgusrežiimi alal on J. Rossi tööd leidnud maailmas kõige enam tunnustust. Väga viljakaks on osutunud tema idee kujutada taimkatet kui sumedat optilist keskkonda ja rakendada kiirgusrežiimi teoreetiliseks kirjeldamiseks taimkattes astronoomiast, atmosfäärifüüsikast ja neutronite füüsikast tuntud kiirguslevivõrrandit. J. Rossi monograafia taimkatte kiirgusrežiimist, mis anti venekeelsena välja 1975. a. Leningradis ja ingliskeelsena 1981. a. Hollandis, on kujunenud taimkatte kiirguslevi tunnustatud käsiraamatuks ja õppematerjaliks kogu maailmas. J. Rossi tööd said ka lääneriikides tuntuks, ehkki talle endale ei antud pika aja jooksul võimalust osaleda sealsetel teadusnõupidamistel. Tema tuletatud teoreetilisi valemeid kasutatakse praegugi NASA kosmoseprogrammide andmetöötluses. Kokku on J. Ross kuue teadusliku monograafia ja tublisti enam kui saja teadusliku artikli autor või kaasautor. Tema avaldatud tööde temaatika spekter on väga lai, mis annab tunnistust J. Rossi laiast silmaringist ja teaduslikest huvidest.

Taimkatte kiirguslevi temaatikast on välja kasvanud ka praegu Tartu Observatooriumis viljeldavad taimkatte kaugseire ja energiametsade uurimine, milline oli J. Rossi viimaste aastate peamiseks uurimisteemaks, kus ta jätkas väga aktiivset ja produktiivset teadustööd ka küpses eas.

Juba noore teadlasena oskas Juhan Ross kujundada enda ümber võimeka kollektiivi ning luua sidemed tollase N. Liidu juhtivate aktinometristide ja atmosfäärifüüsikutega. Juhan Ross oli tuntud ja tunnustatud teadlane ja teaduse organiseerija nii kodu- kui ka välismaal. Nii näiteks oli ta algatajaks unikaalsetele fütoaktinomeetria ekspeditsioonidele nii Eestis, Moldaavias kui ka Tadžikistanis kuuekümnendatel aastatel, aktiivseks liikmeks Tartus tegutsenud kitsa teadlaste ringi (Ökotoorium) üritustel, algatajaks Soome ja N. Liidu koostööprojektile männimetsade produktiivsuse uurimiseks (1980-1990) ning populaarsele üleliidulisele seminarile PUM (pogoda, urožai, matematika). J. Ross valiti 1988. a. Vene Põllumajandusteaduste Akadeemia akadeemikuks, 1993. a. Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Ta on valitud Joensuu Ülikooli audoktoriks (1989), oli (1967-1990) ajakirja Photosynthetica ja alates 1988. a.-st ajakirja Agricultural and Forest Meteorology toimetuse kolleegiumi liige.

Liialdamata võib väita, et Juhan Rossiga algas eesti kaasaegne atmosfäärifüüsika. Juhan Rossi poolt juhitud teaduskollektiivist on välja kasvanud hulk Eestis ja ka rahvusvaheliselt tuntud teadlasi ja nende kõigi kujunemisel on tal olnud suur panus. Õigustatult tuntakse Tartu biogeofüüsikute koolkonda just selle rajaja Juhan Rossi järgi.

Juhan Ross suri 21. juunil 2002 Tartus, maetud Väike-Maarja kalmistule.

Jaan Einasto

Sündisin Tartus kooliõpetaja pere esimese lapsena. Mu ema sündis Helme kandis Egeri talus. Selles talus veetsin oma lapsepõlve suved; nüüd olen seda kodu taastamas juba paarkümmend aastat. Mu isa on pärit Pühajärve kandist, tema ema kodutalus Türgil veetsin kõik sõjasuved ja sain kogemuse maatöödest ja harjumuse pidevaks ja süstemaatiliseks tööks. Mõlemad vanaisad olid tegevad põllutöö kõrval seltsielus ning ajakirjanikena, seega olen Eesti kolmanda põlvkonna haritlane.

Mu koolitee kulges Tartus. Lõpetasin 1947. a. Tartu I Keskkooli, mis nüüd kannab jälle Treffneri Gümnaasiumi nime. 1942.a. jõuludeks kinkis isa mulle Roopi Hallimäe raamatu “Astronoomilisi vaatlusi”, mis kohe huvi äratas. Hakkasin käima Tähetornis, esimene astronoom, kellega jutule sain, oli Roopi Hallimäe. Saime headeks sõpradeks. Kevadel 1943 tutvustas füüsikaõpetaja Osvald Sulla mind Tähetorni direktori prof. Taavet Rootsmäele, kes kutsus sama aasta sügisel üldise astronoomia loengutele. Rootsmäe loengud olid väga selged,  Borkvelli sfäärilise trigonomeetria õpiku abil suutsin neid jälgida. Loengud toimusid 1944 jaanuari lõpuni. Alguses oli loengutel kaks üliõpilast, kes 1943.a. lõpul kadusid - ilmselt võeti saksa sõjaväkke. Rootsmäe jätkas loenguid, kuigi olin ainuke kuulaja. Peale loengut kutsus ta mind oma kabinetti samas Struve maja ärklikorrusel, kus oli pikki jutuajamisi astronoomia ja muudel teemadel. Oli selge, et peale sellist sissejuhatust asusin astronoomiat õppima.

Tartu  Ülikoolis õppisin eriprogrammi järgi, aluseks Moskva Ülikooli astronoomiaprogramm. Teisel kursusel tuli teha kursusetöö, valisin teemaks 1945. a. suvel Tähetornis tehtud päikesevarjutuse fotomeetriliste vaatluste töötlemise. Vaatluste eesmärk oli leida päikeseketta heledusprofiil. See oli mu esimene teadustöö, juhendajaks Grigori Kuzmin. Töö käigus selgus, et heledusprofiili ei saanud piisava täpsusega määrata, sest varjutuse faas Tartus polnud küllalt lähedane täisvarjutusele. Tegin sellest järeldused – teaduslikul tööl on mõtet vaid siis, kui probleem on selgesti püstitatud ja kui on võimalik saada tulemusi, mis teadmisi vastaval alal edasi viivad. See vaatlus ei võimaldanud leida midagi uut, seega polnud sel mõtet. 1954.a. toimusid prof. Kipperi algatusel Leedus täieliku päikesevarjutuse vaatlused, millest pea kogu observatooriumi pere osa võttis. Täisvarju ajal segas vaatlusi pilvitus. Hiljem  pöördus prof. Kipper minu poole palvega need vaatlused töödelda, sest mul olid kogemused varasema vaatluse töötlemisega. Keeldusin põhjendusega, et neil vaatlustel pole teaduslikku väärtust. See vahejuhtum tumestas kaua aega minu suhteid prof. Kipperiga.

Külastasin õppimise ajal korduvalt Moskva Ülikooli Sternbergi nimelist Astronoomia Instituuti, kus kujunes tihe koostöö prof. Pavel Parenagoga. Tema soovitusel võtsin diplomitöö ja hiljem kandidaaditöö teemaks põhijada tähtede kinemaatika uurimise eesmärgiga teha järeldusi tähtede evolutsiooni kohta. Aja jooksul selgus, et see tee probleemi lahendamisse olulist uut ei too. Pöördusin galaktikate modelleerimise poole, millega olin algust teinud aidates Kuzmini tema arvutustel ja tulemuste analüüsil.

Samm-sammult kasvas välja galaktikate modelleerimise metoodika, mis võtab arvesse ka tähepopulatsioonide omadused. Selgus, et tuntud tähepopulatsioonidega ei saa seletada galaktikate pöörlemiskõveraid. Modelleerimise põhiprobleemiks kujunes eri vanuse ja keemilise koosseisuga tähepopulatsioonide heleduse ja massi suhe. Et viia erinevad andmed ühtsesse süsteemi tuli välja mõelda ja realiseerida galaktikapopulatsioonide evolutsiooni mudel.  See mudel kinnitas, et tuntud tähepopulatsioonidest ei piisa galaktikate omaduste seletamiseks. Lahendus selgus 1972 aastal, kui arutasin probleemi Enn Saarega. Enn pakkus välja oletuse, et galaktikates võib leiduda mingi senitundmatu populatsioon, mis tekitab vastuolu eri tüüpi andmete vahel. Arvutasin uued mudelid, kus tundmatu populatsioon – kroon – oli arvesse võetud. Need mudelid olid paremas kooskõlas vaatlustega. Ühtlasi selgus, et tumeainest kroon peab olema teise päritoluga kui seni Öpiku ja Kuzmini poolt uuritud tume populatsioon meie Galaktika tasandi ligidal: on kaks erinevat tumeainet. Kinnitus galaktikate kroonide olemasolust tuli 1974, kui taipasin aine jaotuse kindlakstegemiseks galaktikate ümbruses kasutada kaaslasgalaktikaid. Selgus, et tumeainest kroonid on umbes 10 korda massiivsemad ja ulatuslikumad kui galaktikate nähtavad populatsioonid kokku.

Kandsin meie tulemused ette Zeldovitši juhitud seminaril Sternbergi Instituudis ja Kaukaasia talvekoolides 1972 ja 1974. Nii tekkis kontakt Zeldovitši rühmaga. Peale mu ettekannet talvekoolis 1974 esitas Zeldovitš väljakutse: leida vastus küsimusele: milline struktuuritekke teooria vastab paremini vaatlustele? Vastuse leidmiseks arenes vaatlusliku kosmoloogia töörühm Tartu Observatooriumis. Tulemuseks oli Universumi makrostruktuuri avastamine ja seejärel detailne uurimine, mis jätkub tänaseni.

Umbes kümme aastat tagasi tegi Ain Kaalep mulle ettepaneku kirjutada tema toimetatud ajakirja Akadeemia jaoks ülevaade meie tulemustest tumeaine uurimisel. Mõni aeg hiljem tegi Hando Runnel ettepaneku valmistada tema toimetamisel ilmuva seeria Eesti mõttelugu jaoks valimik artikleid. See ilmuski Mihkel Jõeveeru toimetamisel raamatuna „Tumeda aine lugu“.  Hiljuti töötasin Remo Ruffini kutsel tema juhitud ICRANet keskuses adjukt-professorina Itaalias. Remo tegi ettepaneku kirjutada ülevaade tumeaine ja kosmilise võrgu avastamisest. See saigi teoks ja ilmus nimetusega „Dark Matter and Cosmic Web Story“ tema toimetatud sarjas „Advanced Series in Astrophysics and Cosmology“ kirjastuses World Scientific. Raamat on kokkuvõtteks mu tegemistele, samuti ülevaateks Tartu Observatooriumi arengust alates Struvest tänapäevani.

Arved Sapar

Arved Sapar sündis 7. veebruaril 1933 Rakvere vallas Paatna külas talupoja perekonnas. Alghariduse sai ta Kloodi algkoolis ja 7. klassi lõpetas Rakvere Õpetajate seminaris 1949.a. Keskhariduse sai ta Rakvere 1. Keskkoolis ja kohe pärast lõpetamist astus ta 1952.a. Tartu Riiklikku Ülikooli füüsikat õppima, lõpetades selle 1957.a. Samal aastal asus ta tööle Füüsika ja Astronoomia Instituuti, töötades algul nooremteadurina, aspirandina, hiljem vanemteadurina ja teoreetilise astrofüüsika sektori juhatajana. Kandidaadiväitekirja kaitses ta Tartu Riiklikus Ülikoolis 1965.a. ja doktoriväitekirja 1989.a. Leningradi Riiklikus ülikoolis. Peagi järgnes sellele valimine Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

A. Sapari esimesi teadustöid oli Maa satelliidi liikumise iseärasustest, kuid seejärel kaldus ta huvi osakeste füüsikasse ja kosmoloogiasse. Järgmiste töödega asub Sapar kindlasti astrofüüsikute hulka, alustades kuumade tähtede ultraviolettspektrite uurimist. Tuginedes elegantsele ideele, ühendab ta kiirguslevi ning Maxwelli võrrandid kvantelektrodünaamika kaudu. A. Sapar oli ka ainuke inimene NL-st, kes vaatles USAs ultraviolettteleskoobi IUE abil.

A. Sapar on huvi tundnud keerukate keeleprobleemide, pooljuhtide füüsika, inimsilma ja tähtede näivate värvide, konvektsiooniprobleemide ja footonstatistika vastu. Ta on uurinud ka inimese lihaste võimsuse sõltuvust lihaskiudude läbimõõdust.

Ta on juhendanud mitmeid praeguseid Tartu observatooriumi töötajaid, õpetades neile muuseas ka teaduslikku korrektsust ja oma mõtete väljendamise oskust.

Lev Kofman

Lev Kofman sündis 17. juunil 1957. a. Dudinkas Siberis Venemaal. Ta lõpetas Tartu Ülikooli füüsika erialal 1979. a, peale mida asus tööle Tartu Observatooriumisse algul teaduri, hiljem vanemteaduri ja juhtivteaduri ametikohale. Lev Kofmani teadustöö toimus tihedas koostöös Moskva kosmoloogide koolkonnaga (Jakov Zeldovitš, Andrei Linde, Aleksei Starobinski). Tema juhendaja füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi kaitsmisel (Tartu Observatoorium, 1984) oli üks Universumi inflatsioonilise paisumise teooria rajajaid Aleksei Starobinski. 1987 a pälvis ta NSVL Teaduste Akadeemia poolt noortele teadlastele antava medali täppisteaduste alal. 1991 a siirdus Lev Kofman Kanada Teoreetilise Astronoomia Instituuti (CITA) järeldoktoriks. 1993-1998 töötas ta Hawaii Ülikooli Astronoomia Instituudis, seejärel valiti ta Toronto Ülikooli ja CITA korraliseks professoriks. Aastatel 2008-2009 oli ta ka CITA tegevdirektor. Lev Kofman suri vähki 12 novembril 2009 Torontos, Kanadas.

Lev Kofman oli abielus Anna Šandarinaga (väljapaistva astrofüüsiku Sergei Šandarini tütar). Kolleegid ja üliõpilased hindasid prof Lev Kofmani väga kõrgelt tema rõõmsameelsuse ja kõrge erialase kompetentsi tõttu. Tema suureks huvialaks töö kõrval oli jalgpall, mida ta ka ise armastas mängida.

Lev Kofmani teadustöö temaatika oli teoreetiline kosmoloogia, esmajoones Universumi arengu varajased ja väga varajased etapid. Koos Aleksei Starobinskiga arvutasid nad 1985 a kosmoloogilise konstandi mõju kosmilisele mikrolainelisele taustkiirgusele. Ta teostas mitmeid arvutusi mittestandardsetele (kahe väljaga) inflatsioonilise paisumise mudelitele. Lev Kofmani tuntuimad tööd käsitlevad aine teket Universumi inflatsioonilise arengu lõpus ning inflatsioonilise paisumise etapi üleminekut kuuma universumi standardseks paisumiseks. Lev Kofman on uurinud ka Universumi suuremastaabilise struktuuri omadusi ja võimalikku kujunemist.

Lev Kofman on teaduses üks enamtsiteeritud Eesti teadlaseid. Ta on avaldanud umbes 140 teadustööd, mida on tsiteeritud kokku umbes 8500 korda.

Hugo Raudsaar

Hugo Raudsaar sündis 14. jaanuaril 1923 aastal Võrumaal Pindi vallas Leevi külas üheksalapselise pere kaheksanda lapsena. Ta sai koolihariduse Võru gümnaasiumis, astus 1944. a. Tartu Õpetajate Seminari ning järgneval aastal Tartu Ülikooli Matemaatika-Loodusteaduskonda. Tol ajal võis vastne tudeng rebaseseisuse mälestuste asemel ellu kaasa saada hoopis kohutavamaid mälestusi. I kursuse kevadsemestri lõpus 30 mail 1945, kui ta polnud veel kodutallu jõudnud, mõrvati ekslikult metsavendadevastases haarangus punaterroristide poolt ka tema kaks õde.

Hugo Raudsaar tuli juba üliõpilasena Tartu Tähetorni. Pärast ülikooli lõpetamist sai tähetorn tema töökohaks - ja seda kogu eluks.

Hugo Raudsaare teadustöö oli suunatud peamiselt Päikesesüsteemi väikekehadele, eelkõige komeetide ja asteroidide uurimisele, seda suuresti komeetide uurija professor V.Riivese mõjutusel. Samuti sai Hugost järjekindel komeetide ja asteroidide pildistaja. 1962. a. kaitses ta kandidaadiväitekirja.

Eesti Vabariigis kujunenud andekate astronoomide/matemaatikute/füüsikute plejaad osutus isegi suure totalitaarse superriigi teaduse taustal niivõrd väljapaistvaks (vt Astrosoveti väljasõiduistungit 1952), et Moskvas peeti võimalikuks toetada ja rahastada uue kaasaegse observatooriumi ja vaatlusriistade ehitamist Eestis. Selline areng päädis Tõravere Observatooriumi rajamise ja 1.5 m teleskoobi muretsemisega.

Uue observatooriumi valmimisel suundus rõhuv enamik astronoome nii töötama kui ka elama Tõraverre. Tähetornis jätkas taevavaatlusi ja täheteaduse levitamist huvilistele Hugo Raudsaar. Meenutame, et füüsikud jäid samuti tähetorni kuni 1975. aastani, mil valmisid TA Füüsika Instituudi hooned Tartu linna serval Riia maanteel.

Astronoomiaring asutati 1948 aastal üliõpilaste astronoomiaringina, kus toimus ka teadustöö. Ringi esimene juhendaja oli Jaan Einasto. 1963 a jätkus vahepeal soikunud astronoomiaringi tegevus Hugo Raudsaare juhendamisel, kus tehti praktilisi töid ja vaadeldi tähistaevast. Ta võttis vastu ekskursioone, näitas linnarahvale tähistaevast ja fotografeeris komeete ning asteroide. Tema tehtud ülesvõtted andsid tõsise panuse tähetorni fototeeki ( ligi 2500 fotoplaati, viimane tehtud 1986 aastal Halley komeedist?) . Hugo rahvavalgustuslik tegevus koondus suviti tema poolt 1963. aastal kodukohta Tõutsimäele rajatud külatähetorn.

Aaastatel 1969-1975 oli Hugo Raudsaar Tähetorni Kalendri peatoimetaja.

Hugo Raudsaar väitis aeg-ajalt, et tema kutsumus on tegelikult õpetaja amet. Seda väidet kinnitas tema laialdane tegevus tähetornis kuni pensionile minekuni ja veel hulk aastaid hiljemgi.

Hugo tundis eriti tugevat missiooni teha selgeks astronoomilised algtõed nii vanadele kui ka noortele. Seda tegi kirjasõnas, loengutes, raadios ja televisioonis esinedes.

Vitaalsuse säilitas ta kõrge eani. Tartlased ja Toomemägi mäletavad reibast teadurit rattal hommikuti Tähetorni tulemas ja hilisöös lahkumas – tähetornivana, nagu lapsed teda kutsusid.

Tähetorni tühjenemise ajal jätkas siin tegevust astronoomiaring, kuid tähetorn tegutses ilmse alakoormusega. Direkor Aksel Kipperi palvel avas linnavõim 25 augustil 1971 idasaalis Tartu Linnamuuseumi filiaali. Hugo Raudsaare ja astronoomiaringi abiga ning uue observatooriumi toel populariseeriti täheteadust Tähetornis 25 aastat kuni selle tagastamiseni Tartu Ülikoolile 1996. aastal. Samast aastast võttis populariseerimise teatepulga üle MTÜ Tartu Tähetorni Astronoomiaring.

Tänapäeval toimub Tähetornis populariseerimine Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi juhtimisel ja astronoomiaringi kompetentsi abil veelgi suurema haardega kui kunagi varem. Tähetorn restaureeriti üsna põhjalikult 2010. aastaks, kui möödus 200 aasta selle rajamisest. Hugo Raudsaar seda kahjuks ei jõudnud näha. Kuigi võib arvata, et Hugo tunneks end kodusemalt just restaureerimata Tähetornis.

Tõutsimäel jätkab aga valgustustõõd Hugo Raudsaare tütar Heli Leet.

Hugo Raudsaar on avaldanud 84 artiklit, kaks raamatut, üle kahesaja aimekirjutise ajakirjanduses.

Valdur Tiit

Valdur Tiit on sündinud 16.01.1931 Jõgeval. Ta lõpetas Jõgeva Keskkooli kuldmedaliga ja 1955 Tartu Ülikooli füüsika erialal kiitusega. Asus seejärel tööle Tartu Observatooriumi eelkäijasse, kus oli 1960-1973 aparaadiehituse laboratooriumi juhatajaks. Samas ametis töötas ta hiljem füüsikainstituudis ja 1993-2003 põllumajandusülikooli keskkonnaaparatuuri laboris. Valdur Tiidu juhtimisel valmistati Tõraveres ultraviolettkiirguse tajurid, mis leidsid kasutamist astronoomia-tehiskaaslasel Kosmos-215. Füüsikainstituuti üle kolinuna rakendas ta kogu energia aparaadiehituse hoonekorpuse ehitamisele ja seejärel optikainstrumentide konstrueerimisele. Valmisid unikaalsed ultraviolettkiirguse vaakuum-monokromaatorid ja kosmoseradiomeetrid. Ultraviolettfotomeeter SFM-4UF lendas kosmoses orbitaaljaamadel Saljut-4 ja Saljut-6. Põllumajandusülikooli perioodil organiseeris Valdur Tiit mitu taastuvatele energiaallikatele pühendatud konverentsi. Ta on saanud viis Nõukogude Liidu autoritunnistust ja kaks patenti.

Valdur Tiit on meistrikandidaat males (1977) ja palju kordi tulnud auhinnalistele kohtadele võistlustel Eestis ning ka väljaspool.

Charles Villmann

Charles Villmann (18. märtsil 1923, Pärnu – 25. märrtsil 1992 Tõravere) sündis Pärnus ja alustas 1930. a. kooliteed Pärnu I algkoolis ning jätkas teed keskhariduse poole.Valmistudes meremeheks saama töötas Ch. Villmann koolivaheaegadel madrusena purjelaevadel ja sattus niimoodi 1941. aastal sõja jalus Leningradi blokaadi. Sealt pääses ta 1942. aasta jaanuaris mööda Laadoga jääteed välja, jätkas sügiseni madrusena Kaspia laevastikus ning mobiliseeriti siis Eesti Tagavarapolku. Järgmise kahe aasta, 1943-1944, vältel järgnesid sihturi, suurtükikomandöri ja jaokomandöri rollid 249. Eesti laskurdiviisi 307. tankitõrje divisjonis. Kaptenipaguniteni viinud teenistus sõjaväes jätkus kuni 1956. a juulini, mil rahvusväeosad laiali saadeti.

Ch. Villmannil õnnestus väeteenistuse kõrvalt lõpetada algul õhtukeskkool ja edasi Tallinna Pedagoogiline Instituut. Tööalane karjäär jätkus 1956. a. sügisest Tallinnas füüsikaõpetajana. Juba ohvitserina oli ta tegev innuka harrastusastronoomina ja sai ÜAGÜ Eesti osakonna esimehena Tallinna Tähetorni rajajaks. Ühel esimestest Eestis peetud üleliidulistest teaduskonverentsidest 1953. a. on ta esinenud uurimusega Galaktika pöörlemisest. Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta (1957-1959) kavva kuulunud helkivate ööpilvede uurimine sai Ch. Villmanni hilisemaks elutööks. Eriti selle uurimistöö korraldamine. Töö käigus kasvas ta ise peagi amatöörist professionaaliks. Töötanud alates 1959 Tallinna Tähetornis, mis kuulus siis Geoloogia Instituudi koosseisu, viidi ta üle koos tähetorniga 1962. aastal tolleaegsesse Füüsika ja Astronoomia Instituuti (praegune Tartu Observatoorium) vanemteaduriks. Pärast füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi kaitsmist helkivate ööpilvede fotomeetria ja polarimeetria kohta töötas ta aastatel 1963-1967 Tõraveres praeguses mõistes teadusdirektorina. See oli uue observatooriumi töösserakendamise aeg.

Hiljem oli Ch. Villmann pikemat aega kosmiliste uurimiste sektori juhatajaks. Karismaatilise isiksusena ja võimeka korraldajana tõusis Ch. Villmann kiiresti kogu N. Liidu helkivate ööpilvede vaatluste peakorraldajaks. Paarisajast punktist koosnev vaatlusvõrk baseerus üle kogu N. Liidu paiknevatel meteoroloogiajaamadel. 1960-datel oli Villmann ka Rahvusvahelise Geodeesia ja Geofüüsika Liidu (IUGG) helkivate ööpilvede töögrupi kaasesimees. 1963. aastast kuni helkivate ööpilvede maapealse uurimise lõpuni oli Tõraveres helkivate ööpilvede kohta andmete kogumise ülemaailmne keskus. 1967. a. teisel poolel õnnestus Ch. Villmannil saavutada töised kontaktid N. Liidu kosmosetööstuse lipulaevaga Teaduslik-Tootmiskoondisega Energia. Algas kokku 25 aastat kestnud periood, mil Eestis projekteeriti ja valmistati orbitaaljaamade pardale paigaldatavat aparatuuri ning viidi läbi Maa atmosfääri uuringuid kosmosest. Lähedasteks sõpradeks said ühise töö käigus mitmed N. Liidu kosmonaudid. Tema juhitud kollektiiv pälvis 1977 a. Eesti teaduspreemia.Teenelise teadlase aunimetuse kõrval (1986) on Ch. Villmanni autasustatud Tööpunalipu ordeniga (1976) ja mitmesuguste medalitega.

Peale teadusringkondade suhtles Ch. Villmann palju kunstnike ja kirjandusinimestega. Tema lähemate tuttavate hulka kuulus mitu arstiteaduskonna professorit. Suure huvi ja kaasaelamisega jälgis Ch. Villmann Eesti taasiseseisvumise protsessi. Äkksurm saabuski Tõraveres peahoone saalis koosolekul mõni minut pärast tema enda sõnavõttu. Ch. Villmann on maetud Elva kalmistule.

Olev Avaste

Olev Avaste sündis 18. veebruaril 1933.a. Tallinnas keemiku perekonnas. Ta lõpetas 1951.a. Tallinna 22. Keskkooli ja astus Tartu Riiklikku Ülikooli füüsikat õppima. Ülikooli lõpetas ta geofüüsikuna 1956.a. cum laude ja suunati aspirantuuri. Tema juhendajaks sai K.S. Šifrin NSV Liidu Geofüüsika Peaobservatooriumist (GGO). O. Avaste lõpetas 1959.a. aspirantuuri ja asus tööle FAI atmosfäärifüüsika sektorisse algul vaneminsenerina ja siis nooremteadurina. 1961. aastal kaitses Avaste füüsika-matemaatikakandidaadi väitekirja “Lühilaineline kiirgusväli pilvitus atmosfääris” ja 1963.a. jaanuaris valiti Avaste vanemteaduriks. Juba samal aastal asub ta FAI teadussekretäri ametikohale, kus ta töötas kuni 1970.a. lõpuni. Selleks ajaks oli Avastel juba 54 teadustööd, mis enamasti käsitlesid kiirguslevi pilvedeta Maa atmosfääris. Kuid edaspidi lisandus ka pilvede mõju arvestamine koos Gennadi Vainikkoga Tartu Ülikoolist. Nad avaldasid 1973.aastal nüüdseks klassikaliseks saanud töö päikesekiirguse levi kohta muutlikes pilvedes, olles teinud selle keerulise ülesande lahendamiseks mõned lihtsustavad eeldused. Avaste tegeles ka helkivate ööpilvede ja aerosoolide uurimisega, olles Tõravere kosmoseeksperimentide teaduslik juht.

1966. aastal organiseeris ta koos Ch. Villmanniga rahvusvahelise sümpoosioni helkivate ööpilvede alal. See konverents oli meie instituudi esimene kogemus rahvusvaheliste ürituste korraldamise alal.

1971.a. lõpuks valminud Avaste doktoriväitekiri jõudis põlise Moskva-Peterburi vastuolu tõttu eduka kaitsmiseni alles 1977.a. märtsis.

Nii Avaste kui paljude teiste Tõravere teadlaste kiirguslevi alane uurimistegevus oli kindlasti üheks oluliseks põhjuseks, miks 1984.aastal Tallinnas toimus 9. rahvusvaheline pilvede füüsika konverents ja 1992.aastal Tallinnas rahvusvaheline kiirgusseminar. Kuid Avastet ennast sellel seminaril enam ei olnud, sest raske haigus oli ta meie hulgast aasta varem ära viinud.

Olev Avaste oli ilma kahtluseta omal jõul rahvusvahelise tähtsusega meheks saanud. Oma laialdaste teadmiste ja loomupäraselt hea suhtlemisoskusega oli ta Eesti suurepäraseks esindajaks kõikidel nendel üritustel kus ta osales – nii teaduslikel kui sportlikel.

Georgi Želnin

G. Želnin sündis 1910.a. Leningradis, kuid perekond opteerus 1920.a. Eestisse.Ta lõpetas Tartu Ülikooli 1936.a. matemaatikuna cum laude ja astus militaartopograafia kursustele, lõpetades need 1940.a. ning sattudes järgmisel aastal II maailmasõtta topograafina juba Nõukogude Armee ridades. Sõja lõppedes oli ta mitme lahinguordeniga autasustatud kaardiväe major ja Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülema abi operatiivalal. Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituuti (FMMI) asus G.Želnin tööle 1947.a., olles nooremteaduri, teadussekretäri, vanemteaduri ja geodeesia sektori juhataja ametikohal. 1951.a. kaitses ta kandidaadiväitekirja. Ta kirjutas üle 80 teadustöö geodeesia alal.

Tema ettevõtmisel hakati 1956.a. FMMIs tegelema maakoore vertikaalliikumiste uurimisega kordusnivelleerimiste meetodil. Selle töö eest sai ta 1972.a. Nõukogude Eesti preemia. G. Želnin oli initsiaatoriks Baltikumi Neotektoonilise komisjoni organiseerimisel ja selle aktiivseks liikmeks.

Ta tegeles ka teaduse ajaloo uurimisega, kirjutades monograafia Tartu (Dorpati, Jurjevi) Ülikooli Astronoomiaobservatoorium aastatel 1805-1948 ja oli loodusteaduse ja tehnika rahvusliku ühenduse liige.

G. Želnin suri 1985.aastal.

Lauri Luud

Lauri Luud sündis 25. augustil 1933 Tartus Eesti Kaitseväe ohvitseri perekonnas. Tema isa hukkus Norilski vangilaagris. Lauri Luua haridustee kulges Tartu Õpetajate Instituudi Harjutuskoolis ja 1954. aastal lõpetas ta selle instituudi matemaatikaõpetaja kutsega. 1954–1957 töötas ta Suislepa 7-klassilises Koolis õpetajana, aga siis tõi kutsumus Tartu Ülikooli füüsikaosakonda, mille Lauri Luud lõpetas 1962 astronoomia erialal. 1. augustil 1962 võeti ta tööle FAI stellaarastronoomia sektori nooremaks teaduslikuks töötajaks. Lauri Luua osaks sai algatada uues observatooriumis astrospektroskoopilised uuringud, samuti hakati tema initsiatiivil uurima mitut tüüpi muutlikke tähti, mida üldnimega nimetatakse mittestatsionaarseteks: noovad, Be-tähed, ülihiid P Cygni, Wolf-Rayet tähed, sümbiootilised tähed. Viimaste hulgas sai üheks tema lemmikuks kaksiktäht CH Cygni, mille vaatlused Tõraveres algasid 24. augustil 1968 ja on vahelduva eduga kestnud tänaseni.

29. detsembril 1967 kaitses Lauri Luud kandidaaditöö P Cygni tüüpi tähtede olemusest. Juba 1968. aastal sai temast vanemteadur ja ühtlasi astrospektroskoopia töörühma juhataja. Sellest rühmast sai peagi eksperimentaalastrofüüsika sektor, mida Lauri Luud juhatas 1974. aastani. Vahepeal, 1971. aastal sai Lauri Luuast instituudi teadusala asedirektor, see jäigi tema ametiks elu lõpuni. Olulise osa tema elutööst moodustab Tõraverre 1,5-meetrilise teleskoobi hankimine ja käikulaskmine. Juba üliõpilasena osales ta teleskoobi projekteerimise tehniliste ülesannete ettevalmistamises ja oli hiljem kogu projekti instituudi-poolne koordinaator. Administratiivsete ametite kõrval jätkas Lauri Luud edukalt teadustööd, kaitstes 1980. aastal doktoriväitekirja vesiniku emissioonijoontest mittestatsionaarsete tähtede spektrites. Kohe pärast seda aitas ta ühe aasta jooksul panna tööle vastvalminud 2-meetrilist teleskoopi Roženi observatooriumis Bulgaarias. Lauri Luua juhendamisel kaitsti 5 kandidaadiväitekirja. 1986 sai ta professori kutse. Ta oli ajakirja “Astrofizika” toimetuskolleegiumi liige ning osales mitmesugustes üleliidulistes ja rahvusvahelistes komisjonides. Aktiivselt tegeles ta ka teaduse populariseerimisega, nii loengutes kui kirjatöödes, eriti aga “Telekooli” saadetes. Lauri Luua süda seiskus ootamatult 12. mail 1989.

Agu Laisk

A. Laisk sündis 1938.a. Tartus. Ta lõpetas 1961.a. Tartu Riikliku Ülikooli füüsikuna ja asus tööle ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituuti (FAI). Teda huvitasid algul taimede produktsiooni üldised küsimused, kuid hiljem kontsentreerus ta fotosünteesile. Füüsika-matemaatika kandidaadi väitekirja päikesekiirguse nõrgenemisest taimkattes kaitses ta 1965.a. ja doktoriväitekirja fotosünteesi alal – juba bioloogias – 1975.a. Moskvas.

Kuni 1992.a. töötas ta FAIs, pärast seda aga läks FAI biofüüsika laboratoorium Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi koosseisu, kus A. Laisast sai korraline professor ja taimefüsioloogia õppetooli juhataja. Ajavahemikul 2002-2005 oli ta Eesti TA uurija-professor.

Ta on uurinud taimkatte kiirgusrežiimi, taimede fotosünteesi ja hingamist ning modelleerinud matemaatiliselt fotosünteesi. Kirjastuse Nauka väljaandel ilmus 1997 tema monograafia Fotosünteesi kineetika ja C3 taimede fotohingamine. Alates aastast 1991 on ta mitmeid kordi töötanud USAs, Austraalias, Itaalias, Saksamaal ja Inglismaal.

Väga eduka teadustöö eest valiti ta 1994.a. Eesti TA liikmeks, 1992.a. Ameerika Taimefüsioloogide Seltsi eluaegseks korrespondentliikmeks ja ta on saanud kahel korral Eesti Vabariigi teaduspreemia. Ka on teda autasustatud Karl Ernst v. Baeri medaliga ja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

A. Laisk on kahe olulise fotosünteesialase teadusajakirja toimetuskolleegiumi liige.

Heino Eelsalu

Heino Eelsalu sündis 1930.a Tallinnas. Ta lõpetas 1949.a Tallinna 2. Keskkooli ja astus Tartu Ülikooli Matemaatika-Loodusteaduskonna matemaatika osakonda, mille lõpetas 1954.a kiitusega mehaanika erialal. Mehaanika polnud siiski tema tõeline kutsumus, vaid üks erialadest, millega sai lõpetada õpinguid tolleaegses matemaatika osakonnas. Tegelikult olid Roopi Hallimäe jt. populaarsed astronoomiaalased kujutised äratanud H. Eelsalus sügava huvi tähistaeva nähtuste vastu juba koolipõlves ning ülikoolis sai temast aktiivne osaleja Üliõpilaste Teadusliku Ühingu astronoomiaringis. Teisel kursusel alustas ta G. Kusmini juhtimisel stellaarastronoomia alast uurimistööd. Edasises oli H. Eelsalu tegevus seotud Tartu Observatooriumiga (kuni 1973 Füüsika ja Astronoomia Instituut, 1973-1995 Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut), algul aspirandina ja nooremteadurina ning aastast 1960 vanemteadurina.

 Oma teadlaseteel arendas H. Eelsalu peamiselt kaht astronoomiateemat, põhiliselt uuris ta Galaktika ehitust, millest kaitses ka kandidaaditöö. Tööst selgus, et Päikese läheduses piisab tähtede liikumise seletamiseks nähtavast ainest, kuigi mitmed kuulsad astronoomid vastupidist väitsid. Lõpuks on õigus jäänud H. Eelsalule. Väitekirjas tuli tal töödelda mahukaid andmemassiive stellaarstatistiliste meetoditega, mis viis teda galaktiliste vaatlusandmete töötlemise metodoloogia alastele uuringutele, samuti metodoloogia üldküsimuste käsitlemisele. Töö käigus valmisid monograafiad Galaktilise astronoomia statistilised printsiibid (6 vihikut, 1973-1975, vene k), Theoretical foundations of stellar statistics (1982) ja Theory of basic galactic research systems (1990) ning rida metodoloogia üksikküsimusi ja rakendusi sisaldavaid teadusartikleid.

Teiseks lemmikalaks olid H. Eelsalul tähefotomeetria probleemid. Ta tegi muutlike tähtede vaatlusi, määras heleduskõveraid ja uuris astrofotomeetria alusprobleeme. Astronoomiaalased tööd on ainult osa H. Eelsalu loomingulisest pärandist. Alates 1970-ndatest aastatest huvitas teda astronoomia ajaloo ning kultuuriloo ja astronoomia seoste uurimine. Oma originaalseid mõttekäike avaldas ta ajakirjades Eesti Loodus, Horisont, Keel ja Kirjandus, Looming, Tähetorni Kalender ja teistes Eesti, Läti, Saksamaa, Skandinaaviamaade, Soome jne väljaannetes. Eraldi märkimist väärivad koostöös saksa astronoomi D.B. Herrmanniga kirjutatud Johann Heinrich Mädler - eine dokumentarische Biographie (Berlin, 1985) ja Ajastult ajastule (Tallinn, 1985).

H. Eelsalu alustatud paleoastronoomia konverentsid tõid kokku erinevate alade teadlased ja nii oma rahva astronoomiakultuuri juuri otsides aidati kaasa rahvustunde säilimisele raskel ajal. Ta tegutses Eesti Loodusuurijate Seltsi juhatuses, Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi nõukogus, Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komisjonis, Akadeemilises Baltisaksa Kultuuri Seltsis Tartus, Eesti Muinastaideseltsis jm. Ta oli Rahvusvahelise Astronoomia Liidu ja Euroopa Astronoomia Ühingu liige.

Tähelepanuväärne H. Eelsalu panus Eesti Entsüklopeedia astronoomia märksõnastiku kavandamisel ja artiklite koostamisel. EE astronoomia ühiskondliku nõukogu esimehena korraldas ta artiklite tellimist-toimetamist ja kirjutas ise suure osa nendest. Sellest tööst kasvas välja teatmeteos Astronoomialeksikon (Tallinn, 1996).

Mitmekülgselt andeka inimesena oskas H. Eelsalu paljusid võõrkeeli. Eesti keele kõrval valdas ta vabalt inglise, prantsuse, saksa, vene, rootsi ja soome keelt, lätlastega suhtles ta läti keeles, toime tuli ta ka itaalia, poola ja hispaania keeles ning sõnaraamatu abil luges ta vist pea kõiki euroopa keeli. 

Hobidest oli H. Eelsalul esikohal purjesport. H. Eelsalu lahkus meie hulgast 1998. aastal.

Heino Tooming

Heino Tooming sündis 22.oktoobril 1930 Mustvees koolidirektori pojana. Ta lõpetas keskkooli Haapsalus ja 1954 Tartu Ülikooli geofüüsikuna. Oma kandidaaditöös käsitles Heino Tooming päikesekiirguse peegeldumist ja neeldumist taimkattes. Selle vastu ilmutasid huvi taimede fotosünteesiga tegelejad Moskvas ja mujal ning Toominga ja teiste Eesti aktinometristide tegevus nihkus bioloogia poole. Kolmel järgneval aastakümnel oli tema töö põhisuunaks taimede ja nende koosluste produktsiooniprotsessi uurimine ja modelleerimine. Olulisimaks tulemuseks sai maksimaalse produktiivsuse printsiip, mille järgi taimede ja taimekoosluste kohandumine väliskeskkonna tingimustele on suunatud maksimaalse kasuteguri kindlustamisele. Taimede ja nende koosluste kohastumine on suunatud taimekoosluse maksimaalse gaasivahetuse saavutamisele olemasolevates keskkonnatingimustes (H.Tooming). See printsiip võimaldas selgitada taimeliikide fotosünteesi ja kasvu seaduspärasusi. 1972 kaitses Heino Tooming doktoritöö Taimkatte kiirgusrežiim ja produktiivsus ning asus tööle Eesti Agrometeoroloogia Laboratooriumi Sakus. Seal tegeles ta etalonsaakide meetodi väljatöötamisega. Lähtudes maksimaalse produktiivsuse printsiibist vaatleb see meetod etalonsaakidena maksimaalseid saake, mida on võimalik saada erinevate bioloogiliste, meteoroloogiliste, mullastikuliste ja agrotehniliste faktorigruppide mõju all. Tal ilmusid vene keeles monograafiad Fotosünteetiliselt aktiivse kiirguse mõõtmise meetodid (1967, koos B.Guljajeviga), Päikese kiirgus ja saagi formeerumine (1977) ja Külvide maksimaalse produktiivsuse ökoloogilised põhialused (1984), Kartuli produktiivsuse ressursid (1991, koos Ü.Sepaga). Kaks neist tõlgiti jaapani keelde. Sakus jätkus Heino Toominga töö uuesti ka meteoroloogia valdkonnas, valmis mahukas uurimus Eesti lumikatte kohta, mis trükis ilmus alles pärast tema surma, 2006. a.

Heino Tooming oli aktiivne teaduse populariseerija, paljude artiklite kõrval on ta koostanud kogumiku „Inimene ja ilm“ (1970) ja kirjutanud mälestuste raamatu Ilm ja inimesed (2001). Kokku on Heino Tooming avaldanud 14 raamatut ja brošüüri ning 313 teaduslikku ja populaarteaduslikku artiklit.

Heino Tooming suri 18. septembril 2004.

Väino Unt

V. Unt sündis 1932.a. Rõngu vallas. Ta lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1957.a. cum laude füüsikuna ja astus kohe samal aastal aspirantuuri. Kandidaadiväitekirja kaitses ta 1962.a. Seejärel asus ta tööle ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituuti, algul nooremteadurina, seejärel 1963.a. vanemteadurina. Tema uurimisobjektiks oli gravitatsiooniteooria, ta käsitles tsentraalsümmeetrilisi gravitatsioonivälju ja samuti ka gravitatsioonilaineid, pakkudes mitmetele probleemidele originaalseid lahendusi. Kuid 1970.a. tegi TA tolleaegne asepresident K. Rebane talle ettepaneku asuda teadusdirektori ametikohale Tõraveres, kus oli tekkinud teatav huvide konflikt, mis hakkas kõigutama instituudi usaldusväärsust. V. Unt võttis ettepaneku vastu ja asus teadusdirektorina tööle 1. oktoobrist 1970. Hea organisaatorina aitas ta oluliselt kaasa normaalse tööõhkkonna taastamisele Tõraveres, kuni aasta hiljem asus ta tagasi vanemteaduri ametikohale. Sellel ametikohal ei saanud ta olla kaua, sest 11. detsembrist 1973.a. määratakse ta uuesti nüüd juba Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi (AAI) teadusdirektori kohusetäitjaks kuni 1974.a. 31. märtsini. Ning 28. märtsil 1974 kinnitab TA üldkogu V. Undi AAI direktoriks. V. Unt juhtis instituuti kindlakäeliselt kõikide raskuste kiuste, unustamata sugugi oma teadustööd. Ta töötas välja teooria, mis kirjeldas massi, impulsi ja pöördimpulsi levi gravitatsioonilainete kaudu ning arendas uut meetodit kiirguslevi arvutamiseks kõveras aegruumis. Olles mitmekülgsete kirjanduslike ja filosoofiliste huvidega, oli ta varem füüsikute juures juhtinud populaarset filosoofiaseminari ning juba direktorina pani ta käima filmiklubi Tõraveres. V. Unt pani direktoriameti maha 1. juulil 1985 tervislikel põhjustel ning jätkas teadustööd vanemteadurina. 1994.a. kaitses ta Venemaal doktoriväitekirja teoreetilise füüsika alal. V. Unt jäi pensionile 2002.a. Ta suri 10. märtsil 2015.

Tiit Nilson

Tiit Nilson sündis 16. novembril 1939 Suure-Jaanis. Lõpetas Tartu Ülikooli Füüsika-Matemaatikateaduskonna 1963. a. matemaatikuna. Alates 1963. a. töötab Tartu Observatooriumis, aegade jooksul on ametinimetusteks olnud insener, aspirant, nooremteadur, vanemteadur, juhtivteadur, peateadur. Aastail 2000-2004 oli sihtfinantseeritava teema juht ja atmosfäärifüüsika osakonna juhataja, praegu töötab kaugseire osakonnas vanemteadurina. T. Nilson oli 1992-1997 ka Tartu Ülikooli Keskkonnafüüsika instituudi biogeofüüsika professor, 1992-2001 Eesti Põllumajandusülikooli erakorraline dotsent, 2002-2006 Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi erakorraline vanemteadur, alates aastast 2000 Tartu Ülikooli külalisprofessor. Ta on lugenud erikursusi ning juhendanud praktikume Tartu Ülikoolis ja Eesti Maaülikoolis. Teda on kutsutud kahel korral Soome lugema loengusarja teemal Füüsikalised mudelid kaugseires. T. Nilsoni juhendamisel on valminud seitse magistritööd ja kolm doktoritööd, juhendatavaid olnud lisaks Eestile ka Saksast ja Soomest. Ta on töötanud külalisteadlasena 1989. a. kolm kuud Joensuu Ülikoolis, 1995. a. kuu aega Rootsi Põllumajandusülikoolis, mõnenädalastel visiitidel Wisconsini Ülikoolis (USA), CNRS-is Montpelliers ja Toulouse'is (Prantsusmaa), Uppsala Ülikoolis (Rootsi). Kandidaadiväitekirja Taimkatte kiirgusrežiimi matemaatiline modelleerimine, juhendaja J. Ross, kaitses 1968. a. Tartu Ülikoolis, doktoriväitekirja Kiirguslevi mittehomogeenseis taimkatetes 1991. a. samuti Tartu Ülikoolis. Avaldanud üle 120 teadustöö taimkatte kiirguslevi, taimkatte optilise kaugseire, taimeökoloogia ja produktiivsuse ning keskkonnatingimuste muutumise valdkonnas ning on saavutanud neis valdkondades märkimisväärse rahvusvahelise tuntuse. T. Nilson on tulemuslikult arendanud taimkatte struktuuri statistilist kirjeldamist ning kiirguslevi teooriat niisuguses keskkonnas. Taimkatte kiirgusrežiimi kirjeldamist levivõrrandi abil tuntakse kui Ross-Nilsoni teooriat/mudelit. Tema 1971. a. ajakirjas Agricultural Meteorology avaldatud artikkel kuulub taimkatte kiirgusrežiimi klassikasse, viidete arv sellele on lähenemas neljasajale. Oma teoreetiliste mudelite kontrolliks ja lähteandmetega varustamiseks viis läbi rohkesti mõõtmisi nii põldudel, metsades kui lennukeil ja koptereil nii Eestis kui N. Liidus, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal. Aastail 1997-2002 oli Rootsi kaugseire programmi RESE (Remote Sensing for the Environment) töörühma juht, 2007-2008 Metsade kaugseire füüsikalised alused (PHYSENSE) Põhjamaade võrgustiku juht, 2006-2009 ajakirja Silva Fennica toimetuskolleegiumi liige. Helsingi Ülikool valis 2008. a. T. Nilsoni audoktoriks, Eesti Maaülikool autasustas teda 2010. a. ülikooli teenetemedaliga.

Andres Kuusk

Andres Kuusk sündis 26. oktoobril 1947. a. Vändras kooliõpetaja perekonnas. Lõpetas Vändra Keskkooli 1965. a hõbemedaliga  Tartu (Riikliku) Ülikooli 1970. a. atmosfäärifüüsikuna (cum laude). Alates 1972. a. töötab Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis, alguses nooremteadurina ja seejärel vanemteadurina ja juhtivteadurina. Alates 2005. a. on A. Kuusk Tartu Observatooriumi sihtfinantseeritava teema juht ja kaugseire osakonna juhataja ning on oluliselt kujundanud taimkatte kaugseire töörühma praeguseid peamisi uurimissuundasid.

Ta on töötanud 1991. a. Binghamptoni ülikoolis USA-s ja 1994. a. USA Goddardi kosmoselendude keskuses, 1995. a. Prantsusmaal INRA-s ja 1996. a. kaks nädalat Hiinas Pekingis Geograafia Instituudis. Kaitses kandidaadiväitekirja 1979. a. Leningradis Geofüüsika Peaobservatooriumis teemal Pilveväljade struktuur ja kiirgusrežiim aluspinnal, juhendajaks oli Ü.-A. Mullamaa. Juba iseseisva Eesti tingimustes kaitses Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja teemal Taimkatte peegeldumise opositsiooniefekt. Tema teadustööde loetelus on enam kui 110 nimetust, viimastel aastatel töid peamiselt taimkatte kaugseire valdkonnas.

Andres Kuusk on võrdselt tugev nii teoreetilistes töödes, eksperimentide korraldamises ja läbiviimises kui ka riistaehituses. 1988. a. valmis A. Kuuse konstrueeritud unikaalne väligoniomeeter taimkatte peegeldusindikatrisside mõõtmiseks, millega mõõdeti mitmel suvel põllukultuuridelt peegeldunud kiirguse suundolenevust ja demonstreeriti opositsiooniefekti olemasolu peegeldusindikatrissis. Ta konstrueeris CCD kaamera baasil poolsfäärilise vaateväljaga kujutise fotomeetri, millega sai uurida taimkattelt kiirguse hajumise seaduspärasusi suure lahutusvõime juures. Enim tunnustust on pälvinud tema teoreetiline töö opositsiooniefekti kohta, mida tsiteeritakse rohkesti ka veel aastaid hiljem. Koos T. Nilsoniga on ta loonud rea taimkatte peegeldusmudeleid, mis on kasutusel paljudes teadusasutustes maailmas.

A. Kuuse initsiatiivil rajati Järvseljale 100x100m suurused katselapid metsadesse, mille struktuuri-ja optilisi omadusi uuriti detailselt ja mis on kasutusel testobjektidena metsade kiirguslevi mudelite rahvusvahelisel võrdlusel (RAMI). Samuti rajati 2010. a. tema algatusel Järvseljale 10x10m suurune betoonist peegeldusetalon, mida saab kasutada lennuki- ja satelliidimõõtmistel referentspinnana. Tema juhtimisel võtab kaugseire töörühm osa Eesti Keskkonnaobservatooriumi tööst. A. Kuusk on lugenud Tartu ülikoolides mitmeid kursusi, samuti on teda kutsutud kahel korral Soome lugema loengusarja teemal Füüsikalised mudelid kaugseires. On olnud ajakirja Agricultural and Forest Meterology toimetuskolleegiumi liige ja ajakirja Agronomy erialatoimetaja.

Peep Kalv

Peep Kalv sündis Tallinnas 25. novembril 1934 aastal. Tema haridustee algas Tallinna 20-s Keskkoolis, jätkus Tallinna Pedagoogilise Instituudi füüsika-matemaatika teaduskonnas ning sai viimase lihvi tollase Füüsika ja Astronoomia Instituudi aspirantuuris. Kuigi aspirantuuri plaan nägi ette uurimisi vaatlusliku stellaarastronoomia teemal Heino Eelsalu juhendamisel siis tegelikkus oli midagi muud. Vajalike astrofotomeetriliste kaamerate saabumine venis ja nende asemele õnnestus 1967. aastal Tallinna Tähetorni paigutada 48cm Maksutovi teleskoop. Koos Enn-Märt Maasiku poolt konstrueeritud ja valmistatud fotomeetriga võimaldas uus vaatlusriist alustada Peep Kalvil pikka ja viljakat vaatlejakarjääri. See, et formaalne aspirandiks olemise aeg lõppes ilma esialgse tulemuseta on tagantjärele vaadates ebaoluline. Oli teleskoop, oli mees, kes nagu sündinud kõrgekvaliteedilisteks vaatluseks ja oli rida huvitavaid muutlikke tähti, mis olid piisavalt heledad selleks, et neid saaks vaadelda Tallinna valgusest risustatud taevas. Ligi 30 aasta ja ligikaudu 1500 vaatlusöö jooksul kogutud materjal on aegumatu väärtusega. Vaatlusprogrammidest käis läbi üle 50 erineva tähe, nendest Peebu jaoks ehk olulisemad olid V367 Cyg, V448 Cyg, AO Cas, BM cas ,GG Cas, RX cas, SX Cas, RY Gem, CQ Cep, UU Can, TW Can ja X Per.

Peep Kalv oli aktiivne Rahvusvahelise Amatöör ja Professionaalse Fotoelektrilise Fotomeetria assotsiatsiooni (International Amateur-Professional Photoelectric Photometry association) liige ja omas palju kasulikke sidemeid astronoomidega väljaspool Eestit. Peep Kalvi 1980. aastal valminud kandidaadidissertatsiooni põhiteemaks oli pikaperioodilise varjutusmuutliku RX Cas uurimine.

Kui tavaliselt astronoomid öösel vaatlevad ja päeval puhkavad siis see ei olnud sugugi nii Peep Kalvi puhul. Päevaste tööde ja toimetamiste hulka kuulusid nii administratiivsed kohustused kui ka väga laialdane teadust populariseeriv tegevus: ta oli Tallinna Tähetorni sisuline direktor ja rühma noorte astronoomide juhendaja, Üleliidulise Astronoomia-Geodeesia Ühingu Eesti osakonna alaline nõukogu liige ja esimees, seltsi Vega taasrajaja, Eesti Loodusuurijate Seltsi usaldusmees, Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu liige (hiljem ühing Teadus), NSV TA Meteoriitikakomisjoni liige, Rahvaülikooli kosmonautika teaduskonna ühiskondlik dekaan jne. Lisaks sellele tema sõnavõtud raadios ja hiljem televisioonis, pea igapäevaste ekskursioonide astronoomia-alane valgustamine, suur hulk ajakirjas Horisont ja mujal avaldatud populaarseid artikleid, ettekanded erinevates auditooriumites, populaarse Eesti Taevaatlase koostamine ja paljude populaarteaduslike raamatute tõlkimine.

Peep Kalvi tegevus ei piirdunud ainult Tallinnaga. Ta oli Leisi tähetorni (Saaremaal) püstitamise eestvedajaks. Ka võttis ta aktiivselt osa üle-eestilistest astronoomiahuviliste kokkutulekutest. Temalt saadud ideed ja inspiratsioon on aluseks paljudele helilooja Urmas Sisaski paladele.

Kui Peep Kalv veel elas siis sõna astronoomia öelduna Viljandist põhja poole oli peaaegu alati mingil viisil seotud temaga. Pärast Peebu lahkumist 2002. aasta esimesel päeval jäid Tallinna astronoomiat edasi viima tema õpilased Voldemar Harvig ja Toomas Aas.

Rein Rõõm

Rein Rõõm sündis 17. oktoobril 1945 Viljandimaal Väluste külas. Ta lõpetas 1964.a. Mustla Keskkooli ja õppis aastatel 1964-1972 Tartu Ülikooli füüsikaosakonnas, mille kestel oli sunnitud 3 aastat veetma Nõukogude Armees. Lõpetanud Tartu Ülikooli asus ta insenerina tööle Füüsika ja Astronoomia Instituudis (Tartu Observatooriumi eelkäija) ning valiti 1973. a. sügisel nooremteaduri ametikohale.

Juba tema diplomitöö tulemustest ilmunud artikkel NSV Liidu ühes tuntuimas atmosfääriteaduse ajakirjas äratas laiemat tähelepanu ja 1980. a. kaitses ta Tartu Ülikoolis astrofüüsika erialal Olev Avaste juhendamisel valminud kandidaadi-väitekirja Kiirguslevi planeetide atmosfäärides anisotroopse hajumise korral. Selles käsitles ta detailsel tasemel kiirguslevi probleeme väga väljavenitatud indikatrisside korral, mis esinevad suure aerosoolisisaldusega atmosfääris.

Detsembris 1983 valiti Rein Rõõm vanemteaduriks. Seejärel oli ta kuus aastat, 1989-1995, Astroüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi ja pärast ümbernimetamist Tartu Observatooriumi teadusdirektor ning pärast seda atmosfäärifüüsika osakonna juhataja.

Kuigi teadustöö kiirguslevi temaatikas kulges edukalt ja leidis rakendamist instituudi kosmosest toimuvate atmosfääriuuringute tulemuste tõlgendamisel, pööras Rein Rõõm järkjärgult pilgu numbrilise ilmaennustuse kesksete probleemide suunas. Ta on numbrilise atmosfääridünaamika koolkonna rajaja Eestis. See kasvas instituudi üheks ametlikuks iseseisvaks teadusteemaks. Juba 1983. aastast alates osales Rein Rõõm Tartu Ülikoolis taasavatud geofüüsika kateedri õppetöös ja õppematerjalide koostamises. Alates jaanuarist 1993 oli osalise koormusega dünaamilise meteoroloogia ühisõppetooli peateadur, sisuliselt professor.

Oma arvukate õpilaste baasil on ta tihedas koostöös rahvusvahelise ilmaennustusprojekti HIRLAM teiste arendajatega loonud tugeva asjatundjate meeskonna numbrilise ilmaennustuse mudelite alal. Mõned tema õpilastest töötavad praegu Eesti ilmateenistuses juhtivatel ametikohtadel. Rein Rõõm ise täiendas end 1994 ja 1998–99 Readingi ülikoolis, 1995 Lissaboni Ülikoolis, ja 1996 Müncheni Ülikoolis. Aastatel 1995–2001 oli ta veel Tartu Observatooriumi töötajana TÜ dünaamilise meteoroloogia külalisprofessor ja alates aastast 2002 juba TÜ meteoroloogia professor. Mitu aastat oli ta ka TÜ keskkonnafüüsika instituudi juhataja.

Rein Rõõmu uurimisvaldkondadeks on olnud kiirguslevi atmosfääris, atmosfääri kaugseire füüsikalised meetodid, atmosfääridünaamika alused, atmosfääriliikumiste modelleerimine ning numbriline ilmaennustus. Ta on arendanud atmosfääri kiirguslevi numbrilisi meetodeid; osalenud Maa atmosfääri optiliste omaduste uurimisel teleraadiomeetriga FAZA kosmosejaamast Mir saadud mõõtmisandmetes abil, on loonud atmosfääridünaamika mittehüdrostaatiliste võrrandite rõhukoordinaatesituse ning rakendanud seda numbrilises ilmaennustuses. Rein Rõõm on avaldanud üle üle 100 teadustrükise. Tema juhendamisel on kaitstud kolm doktoriväitekirja ja viis magistritööd.

Mihkel Jõeveer

Mihkel Jõeveer sündis 3. augustil 1937. aastal Pärnumaal Murru külas talupere ainsa lapsena. Koolihariduse omandas ta Vändra keskkoolis ning asus seejärel õppima Tartu Ülikooli. Sellel ajal oli ülikoolis võimalik õppida astronoomiat eriharus, mis oli avatud 1950-ndate aastate teisel poolel eesmärgiga anda noortele astronoomi haridus uue valmiva observatooriumi jaoks Tõraveres. See eriharu põhines matemaatika erialal ning sellel viisil omandas Mihkel Jõeveer nii astronoomi kui ka matemaaatiku eriala. Samal viisil omandasid nii matemaatiku kui ka astronoomi eriala Mihkel Jõeveeru hilisemad kolleegid Heino Eelsalu, Sergei Kutuzov ja Ülo-Ilmar Veltmann. Kohe pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1960. aastal asus ta Tartu Tähetornis uurima Linnutee ehitust ja ainetihedust Päikese ümbruses.

Eesti astronoomide uurimistõõde lemmikteemaks on olnud tähesüsteemid ja galaktikad. See temaatika on kujunenud välja Tartu Tähetornis alates juba direktori Johann Mädleri ajast (vt Stellaarastronoomia). Ka Ernst Öpik uuris juba noore astronoomina ainetihedust Päikese ümbruses (1915). Grigori Kusmin oli stellaardünaamika rajaja ning lokaalne ainetihedus oli üks paljudest probleemidest, millega ta tegeles.

Üheks suunanäitajaks kujunes ka Mihkel Jõeveer. Oma kandidaadiväitekirja pühendas ta ainetiheduse uurimisele Päikese ümbruses. See temaatika oli tol ajal populaarne ja lokaalse ainetiheduse probleem lahendamata. Vastuolu ilmnes Tartu astronoomide, kes leidsid tähtede liikumise ja ainetiheduse olema kooskõlas, ning mitmete teiste astronoomide vahel, kes väitsid ainetiheduse olevat ligi 2 korda madalama kui oodatud.

Aja jooksul tema uuringute temaatika kaasajastus ja 1970ndateks aastateks laienes ja teravnes Jaan Einasto poolt juhitava tumeda aine ja Universumi suuremastaabilise struktuuri probleemideks. Mihkel Jõeveer oli pikka aega ka galaktikate füüsika labori eestvedajaks. Mihkel Jõeveeru poolt kasutusele võetud kiildiagrammide meetod on laialt levinud galaktikate ruumjaotuse uurimisel (vt kiildiagramm) .

Mihkel Jõeveer oli mitmekülgsete huvidega teadlane, kes uuritavasse süvenes põhjalikult ja loovalt. Tal oli alati midagi vastata, kui töökaaslased mõne probleemiga tema poole pöördusid. Abivalmis ja sõbraliku loomuga oli ta oodatud jutukaaslane nii kolleegide seas kui ka muudes seltskondades .

Mihkel Jõeveer oli ka tuntumaid astronoomia populariseerijaid, olles ligi kolm aastakümmet Tähetorni Kalendri peatoimetaja ja avaldades sadu populaarseid artikleid, kus tema huvid ulatusid UFO-dest Universumini.

Tõnu Kipper

Tõnu Kipper sündis 24. septembril 1939 Tartus astronoom Aksel Kipperi perekonnas. Ta lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium) ja 1963. aastal Tartu (Riikliku) Ülikooli füüsikaosakonna cum laude. Teadustöö FAI-s algas 1. augustil 1963 stažööri ametikohal. 10. oktoobril vormistati ta ümber aspirandiks, kuid juba novembris võeti ta kaheks aastaks Nõukogude Armee tegevteenistusse. Jahedate tähtede atmosfääride uurimine sai jätkuda alates 1965. aastast. 29. novembril 1968 kaitses Tõnu Kipper kandidaadiväitekirja, kraad omistati 1969. aastal. Nooremteaduri ja vanemteaduri ameti loogiline jätk oli eksperimentaalfüüsika sektori juhataja töö alates 1974. aastast. Erinevate ametinimetuste all (vanemteadur, juhtivteadur, peateadur) jäi Tõnu Kipper tähefüüsika, eriti selle vaatlusliku poole sisuliseks ja vormiliseks juhiks kuni 2010. aastani, pärast seda jätkus sihtfinantseeritava teadusteema juhtimine vanemteadurina 2013. aasta lõpuni.

1978. aastal kaitses Tõnu Kipper Moskvas doktoriväitekirja hiliste spektriklasside tähtede atmosfääride uurimisest ja sai 1979. aastal asutuse kõige nooremaks teaduste doktoriks (?). Osa doktoritööks vajalikust vaatlusmaterjalist oli hangitud Kanadast Victoria observatooriumist, kus Tõnu Kipper töötas 1975. aastal 6 kuud. Hiljem on rahvusvaheline koostöö viinud teda pikemalt Kopenhaagenisse. Erilist huvi on talle pakkunud unikaalsed kiiresti muutuvad tähed, kus võib uurida täheevolutsiooni reaalajas (FG Sagittae, Sakurai objekt, V838 Monocerotis). Tõnu Kipper on arendanud astronoomiliste vaatluste ja nende töötlemise tehnikat, tema konstrueeritud mikrofotomeetrit on kasutanud paljud tähefüüsikud. Tema juhendamisel on kaitstud 3 kandidaadiväitekirja, ta on teinud õppetööd Tartu Ülikoolis. Juba üliõpilasena käis Tõnu Kipper 1961. aastal astrokliima ekspeditsioonil otsimaks kohta Venemaa 6-meetrisele teleskoobile. Kogenud teadlasena oli ta aastaid selle teleskoobi temaatika komisjoni liige. Ta on olnud ajakirja “Astronomitšeskij Žurnal” toimetuskolleegiumi liige ja kuulub praegugi ajakirja “Baltic Astronomy” kolleegiumisse.

Enn Saar

Sündisin 4. märtsil 1944. Olen pärit Leppneemest, Viimsi vallast, vanemad olid kalurid. Õppisin Randvere algkoolis (kuhu tuli viis kilomeetrit jalgsi minna), Viimsi 7-kl koolis (veel kaugemal, aga seal oli internaat), Tallinna 21. keskkoolis ja lõpuks Tartu Ülikoolis. 21. keskkoolis olid head õpetajad, kes oskasid huvitavaid raamatuid sokutada, ja keskkooli lõpuks jõudsin isegi olümpiaadile; füüsika oma õnnestus juhuse läbi ära võita.

Ülikooli tulin astrofüüsikat õppima, ja meil oligi selline grupp füüsikute juures. Ülikooliaeg oli huvitav — sain kiiresti vabakuulamiseõiguse ja veetsin suurema osa ajast Käärikul joostes ja suusatades. Orienteerumine ja alpinism, mida ülikoolis tegema hakkasin, ongi mu ellusuhtumise kujundanud — üks läbini individuaalsport, teine grupitöö. Eesti koondise tasemele jõudsin mõlemal alal, orienteerumises olen meistersportlane.

Ülikooli lõpetasin 1967. a. Diplomitöö kirjutasin kvasarite statistikast, kandidaaditöö (juba Füüsika ja Astronoomia Insituudi aspirandina) üldrelatiivsusteooriast, püüdes mõista, kas ja kuidas suurte tihedusekontrastide (nt galaktikaparvede) teke Universumi üldist arengut mõjutavad. Kaitsesin 1972, mõlemi töö juhendajaks oli Arved Sapar. Oma esimeses artiklis leidsin kvasarite põhjal praeguse Lambda-CDM mudeli kosmoloogilised parameetrid.

1974. a. hakkasin tegelema tumeaine ja hiljem Universumi suuremastaabilise struktuuri probleemidega, koos Jaan Einasto ja teiste omavanuste ja nooremate kolleegidega. Koos Jaak Jaanistega pakkusime välja galaktikate spiraalstruktuuri tekke teooria, ja samal ajal sai tehtud hulk tööd kosmoseprojektide raames — atmosfääri vaatlused ülevalt, autonoomne navigatsioon jne. Edasi tulid tööd galaktikate tekkest, suuremastaabilisest kärgstruktuurist ja selle arengust, superparvedest, kosmilisest topoloogiast, struktuuri fraktaalsusest jm.

1980. a. veetsin 6 kuud Yale’i Ülikoolis USA’s, kust aga nädal hiljem peale lubatud aega tagasi jõudsin, ja see tekitas TA välisosakonnas hirmsa tormi. Mulle keelati igasugused kontaktid välismaalastega, ja see keeld kestis kuni 1987. aastani, mil Jaan Einasto veenis tollast NL Teaduste Akadeemia asepresidenti ‘organitele’ kirja kirjutama, et mind valla lastaks. Sealtpeale töötasin kuu-kahe kaupa Kopenhaagenis (NORDITA’s), ESO’s, Roomas, Inglis- ja Shotimaal, ja alates 1999 aastast kahe-nelja kuu kaupa igal aastal Valencia Ülikooli Astronoomiaobservatooriumis, kus ma olen permanentne külalisprofessor ja observatooriumi üks staažikamaid liikmeid.

Töö on mul ikka jooksnud Universumi suuremastaabilise struktuuri uurimist pidi, nii selle tekke numbrilisel mudelleerimisel kui vaatlusandmetest info pigistamisel. Koos kolleegidega Tõraverest ja mitmest maailma otsast olen arendanud uusi meetodeid ja otsinud peenemaid statistilisi korrapärasusi galaktikate ruumjaotuses. Huvitav vahepala oli osavõtt Plancki kosmosemissiooni tööst.

Pensionile veel ei lähe.

Uno Veismann

Uno Veismann on sündinud 12. nov. 1934 Läänemaal Varbla vallas talupidaja pojana. Ta lõpetas 1953. a. Tallinna 6. keskkooli ja 1957. a. Tallinna Pedagoogilise Instituudi.

Ta on alati tundnud sügavat huvi tehnika vastu ja selle tõttu kutsuti ta tööle Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituuti, praeguse Tartu Observatooriumi eelkäijasse. See oli Tõraverre uue observatooriumi ehitamise ja sisustamise aeg. Uued teleskoobid tuli rakendada töösse ja varustada moodsate seadmetega tähtede kiirguse uurimiseks. Uno Veismann astus aspirantuuri astronoomia tehnika erialal. Aastal 1968 kaitses ta kandidaadiväitekirja Kahest tekleskoobist koosnev kompleks tähtede heleduse mõõtmiseks, mis enne kaitsmist oli ka kasutusele võetud. Juhendajaks oli Nikolai Kuprevitch Pulkovo observatooriumist. Seal käis Uno Veismann 1963. a ka ennast täiendamas. Aastatel 1980-1981oli ta stažöör Münchenis Euroopa Lõunaobservatooriumis ja 1993. aastal Berliinis. Veel enne väitekirja kaitsmist ilmus ka tema esimene populaarteaduslik raamat Tähed ja tehnika. Hiljem on tema sulest lisandunud veel mitu raamatut.

Kuni 1979. aastani töötas Uno Veismann praeguse Tartu Observatooriumi eelkäijates algul teaduri ja hiljem vanemteadurina. Tehnikaalase autoriteedina kutsuti ta osalema 1967. a. lõpul alanud Ch. Villmanni juhitud kosmosetöödes. Temast sai Tõraveres kavandatud kosmoseaparatuuri peakonstruktor. Aastatel 1979-1988 oli ta enda loodud kosmilise radiomeetria sektori juhataja. Sektor loodi kosmoseaparatuuri kalibreerimiseks ja töökindluse ning muude omaduste katsetamiseks ja uurimiseks. Aastatel 1988-1991 oli ta kosmoseuuringute labori juhataja. Instituudis toimunud reorganiseerimiste ajal ja järel oli ta 1991-1993 juhtteadur, 1993-1995 peateadur ja alates 1995. aastast vanemteadur.

Tartu ülikoolis pidas ta loenguid astronoomiatehnikast juba 1961. aastal. Pärast geofüüsika kateedri taasavamist Tartu Ülikoolis 1983. aastal oli ta seal osalise koormusega dotsent kuni 2000. aastani. Reorganiseerimiste käigus sai 1993. aastal kateedrist ja mõnedest teistest allüksustest keskkonnafüüsika instituut. 2007. aastast on ta TÜ emeriitdotsent. Ta on õpetanud astronoomiatehnikat, arvutijuhtimist, kosmosetehnoloogiat ja kaugseiret. Tema juhendamisel on kaitstud üks doktoritöö ja neli magistritööd.

Uno Veismani uurimisvaldkondadeks on olnud tähefotomeetria, atmosfääri kaugseire kosmosest, optilise kiirguse radiomeetria ja kosmoseuuringute tehnoloogia. Ta on osalenud mitmes mereekspeditsioonis. Kahel viimasel aastakümnel on ta tegelenud peamiselt atmosfääriosooni ja päikese ultraviolettkiirguse uurimisega.

Uno Veismann on avaldanud üle 120 teadustrükise ja ligi 100 populaarteaduslikku artiklit ning on saanud kaks autoritunnistust. Ta on Eesti Teaduspreemia laureaat (1977) ja Eesti teaduse parima populariseerija peapreemia laureaat (2009). Autasustatud ordeniga Austuse märk (1976).

Kalju Eerme

Kalju Eerme sündis 10.12.1938 Sauga vallas Pärnumaal töölisperekonnas. Ta lõpetas Sindis keskkooli ja 1963 Tartu Ülikooli astronoomina. Õppimise ajal töötas ülikoolis ja võttis aktiivselt osa tehiskaaslaste jälgimise jaama tööst, alates 1969 töötas Tartu Observatooriumile eelnenud instituudis. Ta töötles Tõravere osalusega loodud NL esimeselt astronoomia-tehiskaaslaselt Kosmos-215 saadud andmeid, mille põhjal 1973 sai matemaatika-füüsikakandidaadi teaduskraadi Tartu Ülikoolist (Atmosfäärivälisest fotoelektrilisest fotomeetriast). Edasi oli ta teadustöö põhisuunaks atmosfääri (sh helkivate ööpilvede) ja maapinna optiliste omaduste uurimine (kaugseire) orbitaaljaamadelt Saljut-4, Saljut-6, Saljut-7, Mir. Kalju Eerme osales Eestis loodud instrumentidega SFM-4, Mikron ja FAZA kosmosest eksperimentide korraldamises, tulemuste töötlemisel ja avaldamisel. Ta on pidanud loenguid kosmonautidele enne lendu ja viibinud eksperimentide toimumise ajal sidekeskuses. Kalju Eermet autasustati kosmosest toimetatud uuringute eest 1977 Eesti NSV riikliku preemiaga (kollektiivi liikmena, koos kosmonautidega) ja medaliga. Viimasel paarikümnel aastal on ta tegelenud Päikese ultraviolettkiirguse ja atmosfääriosooni uurimisega, millest kokkuvõttena avaldanud monograafia Päikese ultraviolettkiirgus ja atmosfääriosoon (Tartu, 2011, koos U. Veismanniga). Alates 1984 oli ta osalise koormusega Tartu ülikooli dotsent, pidades loenguid atmosfäärifüüsikast ja geofüüsikast, alates 2007 on emeriitdotsent. Ta on osalenud kümnel mereekspeditsioonil uurimislaevadel Aju-Dag ja Livoonia. Innuka teaduse populariseerijana on ta avaldanud artikleid ajakirjades Horisont, Akadeemia ja mujal, pidanud ettekandeid. Tema artikkel ajakirjas Akadeemia hinnati oma valdkonnas parimaks 2003. aastal.

Tõnu Viik

Tõnu Viik sündis 12. detsembril 1939 Harjumaal Rohuneeme külas. Ta õppis Viimsi 7-klassilises Koolis ja Tallinna 2. Keskkoolis (praegu Reaalkool), lõpetades viimase 1958. aastal hõbemedaliga. Samal aastal asus ta õppima Tartu (Riiklikku) Ülikooli füüsika erialal. 28. juunil 1963 võeti diplomeeritud noor astronoom tööle FAI astrofüüsika sektorisse inseneri ametikohale. Peagi järgnes aspirantuuri astumine, kuid juba sama aasta 14. novembril näitas oma kõikvõimsust Nõukogude Armee ja võttis noore teadlase kaheks aastaks tegevteenistusse. Aspirantuur jätkus 1965 ja pärast selle lõpetamist 1968 sai Tõnu Viigist nooremteadur. 1970.a. novembris kaitstud väitekiri ,,Kiirguslevi ulatuslikes sfäärilistes täheatmosfäärides” andis füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi. Kiirguslevi teoreetilised probleemid tähtede ja planeetide atmosfäärides ongi olnud Tõnu Viigi teadustöö peamine temaatika. Tema teine väitekiri 1991 oli esimene taastatud Eesti Vabariigis kaitstud astronoomiadoktori väitekiri. Enam kui 110 nimetust sisaldavasse teadustööde loetellu on 21. sajandil lisandunud astronoomia ajaloo alaseid töid, aga ka õppematerjale, sest Tõnu on viimasel ajal olnud aktiivne külalisõppejõud Tartu Ülikoolis.

Töö FAI-s jätkus 1971. aastal teadussekretärina ning 1976–1980 vanemteadurina vahepeal Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudiks (AAI) saanud asutuses. 1980. aastate algul täitis Tõnu Viik mõnda aega teadusdirektori ja galaktikate füüsika sektori juhataja kohuseid, alates detsembrist 1982 töötas taas vanemteadurina teoreetilise astrofüüsika sektoris. Tõnu Viik määrati AAI direktori kohusetäitjaks 1. juulist 1985. Direktori amet kestis pea 14 aastat, 1989. aasta kevadeni kt-na ja siis kahel korral valitud direktorina kuni 6. aprillini 1999. Sellesse aega langesid Eesti ajaloo pöördelised sündmused, mis ei jätnud puudutamata ka Tõraveret. AAI töötajate arv vähenes pea kolm korda, kuid siiski õnnestus säilitada normaalne töömeeleolu ja peamised teadustöö suunad. Veel kuni aprillini 2005 aitas Tõnu Viik observatooriumi juhtimisele kaasa teadusdirektorina, pärast seda on taas vanemteadur. Toimeka, sõnaka, äärmiselt täpse ja korrektse inimesena on Tõnu Viik täitnud arvukaid ühiskondlikke ülesandeid. Ta on olnud näiteks AAI juures asunud kandidaadikraadi omistamise nõukogu teadussekretär ja aseesimees, Eesti Rahvusliku Astronoomia Komitee esimees 1998–2004, Rahvusvahelise Astronoomialiidu finants-alamkomisjoni liige 2000–2006; eriti kaalukad on olnud kogu Eesti teaduspoliitikat mõjutanud ametid Teaduskompetentsi Nõukogu aseesimehena (2000–2006) ja Eesti Teadusfondi nõukogu aseesimehena (2006–2009). 2008. aastast on Tõnu Viik Eesti Looduseuurijate Seltsi president. Omaette elutöö mõõdu annab välja astronoomia populariseerimiseks tehtud töö enam kui 130 kirjutise ja ligi 450 esinemise näol. Kõige selle kõrval on Tõnu Viigil jätkunud aega vaadelda linde, matkata Eesti veekogudel kummipaadiga, olla hea jutukaaslane saunas ja lihtsalt üks selline alustala, kelleta tänast Tõraveret oleks raske ette kujutada.

Laurits Leedjärv

Laurits Leedjärv sündis 9. augustil 1960 Harjumaal Koogi külas töölisperekonnas. Ta lõpetas Jõelähtme 8-kl. Kooli 1975.a ja jätkas õpinguid Kehra Keskkoolis, lõpetades selle 1978.a. Samal aastal astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli füüsikat õppima. Pärast ülikooli cum laude lõpetamist 1983.a. asus ta tööle Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituuti (AAI), algul insenerina ja siis läbides mitmeid astmeid ametiredelil sai temast 1999.a. vahepeal AAI nime Tartu Observatooriumi vastu vahetanud asutuse direktor. Seda ametit pidas ta 11 aastat, ning 2010.a. valiti ta vanemteaduriks tähefüüsika osakonnas.

Ka direktorina ei unustanud ta oma lemmikobjekte – sümbiootilisi tähti, mida ta vaatles nii Tõravere 1.5-meetrise teleskoobiga kui maailma teiste teleskoopidega ja tõlgendas saadud vaatlusandmeid teoreetiliselt.

Eesti kosmosepoliitika töögrupi aseesimehena on tal suuri teeneid selles, et 2009.a. sai Eestist Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) viies koopereerunud Euroopa riik, mis avas võimaluse sõlmida Eesti ja ESA vahel partnerlepingu 2010.a.

Kuuludes Euroopa põhilise astronoomiaajakirja Astronomy and Astrophysics direktorite nõukogusse, on ta aidanud kujundada selle ajakirja poliitikat ning samal ajal võideldes selle eest, et Eesti kuuluks paljude teiste Euroopa riikide eeskujul Euroopa Lõunaobservatooriumi liikmeskonda.

Ta pole jätnud tähelepanuta ka Tõravere aleviku huve ja 2013.a. valiti ta teist korda Nõo valla volikogu liikmeks. Terve valla probleemide lahendamise kõrval pole ta jätnud tähelepanuta meie kodust Tõraveret.

Tiit Nugis

Kuigi sündinud Tallinnas 1942. aastal on Tiit Nugis siiski Pärnu poiss. Sealt sai ta koolihariduse ja ka esialgse huvi loodusteaduste vastu. Sisseastumine Tartu Ülikooli 1961. aasta sügisel oli tema jaoks loomulik ja endastmõistetav samm. Nõukogude võimul olid aga teised huvid ja Tiit pidi oma õpingud katkestama tervelt kolmeks aastaks teenimaks armees. Õpingud Tartu Ülikooli Matemaatika-Füüsika teaduskonnas jätkusid pärast armeest naasemist. Juba 1965. aastal sidus Tiit ennast ka observatooriumiga olles üliõpilane-praktikant. Tema esimene teaduslik artikkel ilmus enne ametlikku tööle asumist 1969. aastal.

Tiit Nugise teaduslike huvide ring on olnud lai, ometi on aga tema tegelik töö väga fokusseeritud. Põhilised märksõnad on siin kuumad tähed, tähetuul ja eriti nn Wolf-Rayet tüüpi tähed. Selline kitsas spetsialiseerumine on võimaldanud Tiidul minna oma temaatikas väga sügavale – nii sügavale, et tema uurimiste tulemustega peavad arvestama kõik, kes tegutsevad kuumade tähtedega. Tema kõige silmapaistvamad artiklid on hästi tuntud laias maailmas. Eriti tuleb siin ära märkida koostöös H. Lamersiga valminud tööd Wolf-Rayet tüüpi tähtede massikao kohta. Selles töös kasutatakse andmeid 64 konkreetse tähe kohta selleks, et tuletada empiiriline valem, mis kirjeldab tähtede massikadu. Esimest korda on artiklis arvesse võetud ka tähetuule klombilisust. Kuna tähtede evolutsiooni lõppfaas sõltub selleks hetkeks säilinud massist, siis on massikao kiiruse hinnang väga oluline tähesüsteemide ja terve Galaktika uurimiseks. Ikka populaarsemaks muutuvad ka tööd, mis on pühendatud üldisematele tähetetuule teooria küsimustele. Satelliitvaatlustelt saadud andmed on võimaldanud teooriaid kontrollida ja Tiit Nugise seisukohad on leidnud kinnitust.

Oma ala juhtiva spetsialistina on Tiit Nugist kutsutud paljudele rahvusvahelistele konverentsidele ja ta on ka ise neid korraldanud.

Õppimise ja teaduse tegemise kõrval on Tiit Nugisel jätkunud aega ka spordiks. Ta oli mitmekordne eesti noorteklassi meister kõrgushüppes ja Üleliidulise Koolinoorte Spartakiaadi hõbemedalivõitja. Tema oma aja parim tulemus 1.95 on jäänud ilmselt seniajani eesti astronoomide rekordiks.

Anu Reinart

Anu Reinart sündis 1. septembril 1961. Rakvere I Keskkooli lõpetas 1979 ja Tartu Ülikooli füüsikaosakonna 1984 optika ja spektroskoopia erialal. 1984-1988 töötas Ülenurme Keskkoolis füüsikaõpetajana. 1988 läks tööle ZBI Võrtsjärve Limnoloogiajaama, kus oli ametinimetuseks insener. 1990-2001 töötas Tartu ülikoolis teadurina alguses Rakendusoptika laboris, edasi Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudis. Magistrikraadi füüsikas sai TÜ-s 1995 ja filosoofiadoktori kraadi keskkonnafüüsikas samuti TÜ-s 2000, väitekiri "Veealuse valgusvälja karakteristikud erinevat tüüpi Eesti ja Soome järvedes", juhendajad Hanno Ohvril ja Helgi Arst. 2002-2004 töötas Üppsala Ülikooli Limnoloogiainstituudis Euroopa Liidu Marie Curie individuaalstipendiumiga järeldoktorina. 2004. aastal tuli Uppsalast Euroopa Liidu Marie Curie tagasipöördumis-stipendiumiga Tartu Observatooriumisse vanemteaduriks. 2010. aastal valiti Anu Reinart Tartu Observatooriumi direktoriks ja 2015. aastal uuesti teiseks ametiajaks.

Anu Reinarti uurimisvaldkonnaks on optiliselt keerukate veekogude optiline kaugseire satelliitidelt. Ta on juhendanud kuue magistritöö tegemist.

Ta on Eesti kosmosepoliitika töörühma, Eesti kosmoseasjade nõukogu ja Tartu Ülikooli füüsika instituudi nõukogu liige.

2001. aastal nimetati Anu Reinart Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt Teadusaasta saadikuks. 2014. aastal tunnustas vabariigi President Anu Reinartit Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

NASA eestlased

Tartus Treffneri gümnaasiumis õppinud ja Geislingeni Eesti Gümnaasiumi kolmanda lennu lõpetanud Jyri Kork (13.11.1927-22.08.2001) lõpetas cum laude Marylandi ülikooli lennundusinsenerina. Kosmoseloenguid pidas seal Ernst Öpik. J. Kork sai magistrikraadi kosmonautika alal ja 1956-1958 õppis aeronautikat edasi John Hopkinsi ülikoolis. NASA juures töötas Kork raketiehituse alal 1962-1992, arvutades trajektoore ja orbiite 212 satelliidile. Ta osales satelliitide trajektooride ja juhtimissüsteemide alaste käsiraamatute ja monograafiate kirjutamises. 1993-1995 töötas ta Eestis kolonelleitnandina kaitsejõudude peastaabis. Aasta pärast Korki lõpetas Geislingeni gümnaasiumi hilisem astronautikainsener Maido Saarlas.

Rein Grabbi sündis 7.04.1934 Tallinnas K.Pätsi käsundusohvitseri pojana. Lõpetas Geislingenis algkooli ja 1955 Stevensi tehnikainstituudi mehaanika alal. Töötas maailma juhtivas güroskoopide firmas Sperry lennukite navigatsiooniseadmete arendamisel, edasi Lockheedi lennukitehases, kus loodi tuumapeadega Polaris-raketid. Spetsialiseerus rakettide suunamissüsteemidele. Magistrikraadi sai Rein Grabbi Stanfordi ülikoolist aeronautika ja kosmosetehnoloogia alal. Seejärel töötas firmas TRW Systems, kus ehitati satelliite ja kosmoseaparaate USA kaitseministeeriumi ja NASA tellimusel. Alates 1978 oli ta NASA uurimiskeskuse Jet Propulsion Laboratory nõunikuks, tegeledes kosmosesondi Galileo ettevalmistamisega. Alates 1982 oli tegev Itaalia firma Aeritalia juures Torinos astronoomiasatelliidi Hipparcos rakettmootorite arendamisel. Asus Eestisse 1995.

Karl Noor sündis 8.04.1924 Kuressaares, õppis Inglise kolledžis 1939/40 kümnendas klassis (koos Ressi Kaeraga). Lõpetas 1941 Tallinna 9. Keskkooli ja astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Põgenes 1943 Soome, naasis Eestisse 1944. Lahkus Rootsi 1944 septembris Saaremaa kaudu, siirdus sealt 1950 USAsse. USAs asus ta 1964 tööle Grumman Aerospace Corp kosmosedivisjoni. Ta tegeles NASA Apollo-programmi raames Kuu-mooduli LM loomise ja katsetamisega. Pärast seda lülitus kosmosesüstiku arendustöösse. Pensioneerus 1990.

Aleksei Parv (s 1890 ?) oli sõja ajal Nugiseksi kompanii täpsuslaskur Narva rindel, lõpetas käsitöö ja tööstuskunsti kursused Flensburgis prof. Kasimir Jurga juures. Hiljem töötas ta USAs Boeingi firma aerokosmose osakonnas ja osales NASA tellitud planeetidevaheliste sondide Voyager 1 ja Vojager 2 valmistamisel. Voyager 1 startis Canaverali neemelt 5.09.1977, Voyager 2 startis 20.08.1977. Voyager 1 on nüüdseks Päikesest kõige kaugemale eemaldunud tehisobjekt