Geodeesia oli Tartu Observatooriumis selle rajamisest kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni paralleelselt astronoomiaga arenev teadus. Kui me tuletame meelde M.G.Pauckerit, kes juba 1808-1809.a. mõõtis geodeetiliselt Emajõe sängi või F.G.W. Struvet, kes pärast Liivimaa geodeetilist mõõtmist võttis 1821.a. ette hiigelsuure, Tartut läbiva meridiaanikaare mõõtmise, siis on selge, et need kaks teadussuunda olid Tartus lahutamatud.
Kui me võime M.G. Pauckeri tööd Emajõe mõõtmisel pidada esimeseks triangulatsioonitööks, siis ilmselt viimaseks triangulatsioonimeetodit kasutavaks riiklikuks ettevõtmiseks Eestis oli assistent R. Livländeri osavõtt Eesti I klassi triangulatsioonivõrgu rajamisest aastatel 1929-1937, kus ta määras paljude punktide geograafilised koordinaadid. R. Livländer katsetas ka maakoore horisontaalliikumiste kindlakstegemist astronoomiliste vaatluste teel, kuid alanud sõja tõttu jäi ettevõtmine pooleli.
Seejärel sai geodeetide meelisobjektiks maakoore vertikaalsed liikumised Eesti territooriumil, mida hakati uurima kordusnivelleerimise teel. Nivelleerimistöid Eestis oli tehtud juba alates 1871. aastast mitmel korral, kuid enne 1912.a. tehtud nivelleerimised on väga ebatäpsed, nii et neid maakoore liikumiseks kasutada ei saanud. Hiljem mõõtmiste täpsus kasvas ja ajavahemikul 1933-1940 tehtud nivelleerimised piki suuremaid maanteid olid väga täpsed. Pealegi kindlustati nivelleerimisvõrgu sõlm- ja lõpppunktid fundamentaalreeperitega, mis paigutati sügavamale maa külmumispiirist.
 |
| Ants Torim. |
Järgmine täppisnivelleerimine tehti pärast sõda 1948.a., kui Geodeesia Peavalitsus korraldas I klassi täpsusega nivelleerimise trassil Narva-Tallinn-Pärnu. Kaks aastat hiljem alustas FAI kordusnivelleerimisvõrgu laiendamist G. Želnini juhtimisel, kuid kuna täppisinstrumente peaaegu polnud, siis olid need tööd esialgu katsetuslikud. Põhilised nivelleerimise läbiviijad olid A. Torim ja L. Vallner, kusjuures latipoistena olid tööl Tõravere töötajate lapsed, kes said sellega suurepärase töökasvatuse. Alates aga 1956.aastast on kordusnivelleerimised toimunud pidevalt 170-200 km ulatuses, kusjuures kasutati tolleaegseid küllalt täpseid nivelliire HA-1, Zeiss A ja Ni-004. Aastaks 1965 oli Eestis välja arendatud kordusnivelleerimise võrk, mis koosnes viiest 300 kuni 400 kilomeetrisest suletud polügoonist, mis edaspidi nivelleeriti läbi iga viie aasta tagant.
Kordusnivelleerimistega tehti kindlaks, et maakoor Eesti territooriumil liigub plokkide kaupa ja et meie ala läbib kirde-edela suunaline murdejoon, kusjuures plokid, mis paiknevad murdejoonest loodes, tõusevad teiste plokkide suhtes kiirusega 0.6-0.8 mm aastas.
 |
| Geodeetilised mõõtmised. |
1962.aastal nivelleeriti Saaremaal, kus kahtlustati maakoore kiiremat kerkimist kui mandril. Järgmisel aastal ühendati Saaremaa ja mandri kõrgusvõrgud merenivoo vaatluste teel. See meetod pole aga kuigi täpne, kuid täpsusest piisas siiski II klassi nivelleerimiseks.
L. Tamme ettevõtmisel alustati 1967.a. 310 km pikkust kombineeritud nivelleerimispolügoni rajamist Lääne-Eesti saarestikku, mis sidus Saaremaa ja Hiiumaa mandri kõrgusvõrguga täpsemalt kui seni oli suudetud ja kus üle veetõkete minekuks kasutati hüdrostaatilist nivelleerimist kokku 8 trassil üldpikkusega 27 km.
Seoses tervise halvenemisega lahkus G. Želnin töölt 1983.a. Geodeesia töörühm jätkas tööd Tõraveres kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Selle aja rasketes tingimustes osutus mõistlikumaks töörühma üleminek Eesti Vabariigi Maa-ameti koosseisu.