Jaan Einasto meenutab

Olin Sternbergi Instituudis andmeid oma kogumas, kui algasid ettevalmistused 1953 aasta mais Tartus toimuvale NSVL Teaduste Akadeemia Astronoomianõukogu ja Instituudi ühiseks teaduslikuks sessiooniks. Arutasime Parenagoga sessiooni programmi ja leidsime, et on otstarbekohane lisaks tuntud astronoomidele professorid Rootsmäe ja Kipper ning Kuzmin kutsuda esinema ka noored astronoomiaringi liikmed Heino Eelsalu, Ene Humal (Tiit), Valdur Tiit, samuti sellal amatöörastronoom Charles Villmann. Moskvalaste peaesinejaks oli professor Pavel Petrovitš Parenago, NSV Liidu juhtivaid astronoome Galaktika uurimisel.

Konverents õnnestus väga hästi. Eriti on meelde jäänud Kuzmini ja Parenago duell. Mõlemad olid välja töötanud uue mudeli Galaktika ehitusest. Parenago esines enne ja esitas talle omase vilumusega oma tulemused väga kõrgel tasemel. Seejärel esines Kuzmin. Tal polnud kogemusi konverentsidel esinemiseks ja ettekanne ei omanud sellist välist sära nagu Parenagol. Aga sisu oli seda sügavam. Ta oli selleks ajaks välja töötanud tähtede liikumise kolmanda integraali teooria, mida ta mudeli tegemisel kasutas, samuti rea muid uuendusi, nagu näiteks Galaktika pöörlemis- ja tihedusandmete kompleksse käsitlemise. Igatahes taipas auditoorium üsna varsti, et tegemist on maailma tippklassi kuuluva töö ja uurijaga. Kui vaadata nüüd, 60 aastat hiljem, tagasi tolleaegsetele sündmustele, siis võime konstateerida, et Kuzmini dünaamikaalastele töödele leidub ka praegu ohtralt viiteid, Parenago vastavad tööd on langenud unustusse. Ka professor Kipperi ettekanne sai sooja vastuvõtu osaliseks; ta kandis ette oma äsjavalminud töö udukogude uuest kiirgusmehhanismist, nn. kaksikemissioonist, mis seletab pideva spektri tekkimist. Kui mõnikümmend aastat hiljem tekkis Zeldovitšiga tihe koostöö, siis talle meenus Kipperi oluline töö.

Moskva astronoomide auks tuleb tunnistada, et nad ei läinud Tartu astronoomide peale kadedaks. Kipperi ja Kuzmini, samuti noorte esinemine jättis hea mulje, ning aitas kaasa otsuse kujunemisele, mis soovitas ehitada uus observatoorium Tartust väljapoole. Peale sessiooni kutsus prof. Kipper kõik astronoomid omale külla. Pärast esimest toosti ütles Kipper ajaloolised sõnad: “Poisid, nüüd tuleb tööle hakata!”. Ta tegi ettepaneku moodustada mitteametlik kolleegium uue observatooriumi rajamise ettevalmistamiseks.

Üheks ülesandeks oli observatooriumi asukoha leidmine. Selleks sõitsime koos abikaasa, Heino Eelsalu ja Ene Humalaga jalgratastel läbi kogu Lõuna-Eesti ja otsisime kõrgemaid ja lagedamaid kohti. Üks sõit kestis tavaliselt mitu päeva. Ööbisime heinarõukudes, mõnikord ka taludes lakas. Oli suvine aeg ja enamasti sõitsime päevitusriietes, mis muidugi maainimesi šokeeris. Esimeseks ja Tartule kõige lähemaks potentsiaalseks asukohaks oli avar tasandik Nõo ja Elva vahel, kuhu observatoorium lõpuks rajatigi. Sel ajal oli see lage põld, mille keskel seisis üksik triangulatsioonipunkt – väike puust torn. Koht meeldis meile väga: silmapiir oli täiesti vaba, aga kogu madal kõrgendik oli üleni põllu all ja me ei lootnudki, et põllumaad võiks saada ehituseks. Kõik valitud kohad olid kõrgendikud, vaatasime ka juurdepääsuvõimalusi. Otsisime kolmes suunas – piki suuri maanteid Valga, Võru ja Jõgeva suunas, kokku valisime välja mitukümmend punkti.

Valitud kohtade ülevaatamiseks sõitsime koos Kipperi, Kerese ja Riivesega paremad läbi, et valida välja need, kus teha meteoroloogilisi vaatlusi asukoha sobivuse hindamiseks. Valiti välja kaks vaatluskohta, üks Pangodi ja Elva vahelisel kõrgendikul ning teine Kaarepere ligidal. 1956. aasta suvel ja sügisel toimusid seal meteoroloogilised vaatlused. Olulist vahet selgete ööde, udu esinemise ja muude tegurite osas põhja- ja lõunapoolse suuna vahel ei leitud. Põhjapoolne suund kui Tartust kaugem ja halvemini ligipääsetav otsustati kõrvale jätta. Lõpliku valiku tegemiseks korraldati 1957. aasta algul veel täiendav ülevaatus, võrreldi Pangodi ja Elva vahelist kõrgendikku, Rõngu lähedal asuvat kõrgendikku ja Tõravere kõrgendikku. Viimane leiti olevat kõige sobivam, arvestades raudtee ja maantee lähedust ning suhteliselt tihedat rongide ja busside liikumisgraafikut. Siia otsustatigi uus observatoorium rajada. Nagu aeg näitas, on hea ühendus väga vajalik ja see valik oli igati õige.

Teiseks ülesandeks oli noorte astronoomide ettevalmistamine. Oli selge vajadus eestikeelse astronoomia õpiku järele. Päris uut õpikut koostada ei julgenud, mistõttu kaalusime tõlkimise võimalust. Leidsime enamvähem sobiva olevat Popovi ja teiste astronoomia õpiku. Selle tõlkimine ja mõnes osas uue tekstiga asendamine saigi teoks. Kahjuks jäid sisse mõned originaalteksti vananenud osad, mida hiljem mõnuga tsiteeriti.

Õpikust ei piisanud, oli vaja aktiivselt tudengitega tegeleda. Selleks andis võimaluse esimeste tehiskaaslaste ehk lunoidide lennutamine. Nende jälgimiseks organiseeris NSVL  TA Astronoomianõukogu ülikoolide juures tehiskaaslaste jälgimisjaamade võrgu. Selline jaam loodi ka Tartu Ülikooli juures, üheks esimeseks jaama juhatajaks sai Valdur Tiit. Varsti ta loobus ja mind nimetati jaama juhatajaks. Taipasin, et vaatlustegevust jaamas saab ühendada astronoomia õpetamisega füüsikatudengitele. Nii toimusid mitmel aastal vastavad loengud, paljudest vaatlejatest kujunesid uue observatooriumi töötajad. Vaatluste käigus tekkis idee tehiskaaslaste jälgimise automatiseeritud teleskoobi loomiseks. Koostöös lunoidijaama järgmise juhataja Märt Liiganti ning Tartu Ülikooli töökoja meistritega valmis vastav kaamera, millele võtsime autoritunnistuse. Hiljem selgus, et sarnast konstruktsiooni kasutas ka firma Carl Zeiss Jenas. Kuna me patenti ei võtnud, siis meil autoriõigust polnud. Zeissi firmat õnnestus külastada 1962. aastal, firma esindaja Manfred Steinbach viibis uue observatooriumi avamisel 1964.a.

Uues observatooriumis jätkus varem Tartus professorite Kipperi ja Habermanni algatusel tegutsenud filosoofiaseminar. Selle raamides esinesin 1965. a. ettekandega teemal „Teadustöö efektiivsusest“. Olin juba mõnda aega tähele pannud, et Tartu Observatooriumi publikatsioonidele on vähe viiteid. Leidsin, et publitseerimise temaatikat on uuritud. Vajalike andmete kogumiseks külastasin Moskvas asuvat Lenini raamatukogu, kus olid andmed teadusartiklite viitamisest. Võrdlesin Tartu astronoomide tsiteeritavust maailma juhtivate astronoomide omaga, samuti erinevate ajakirjade ning observatooriumite publikatsioonide mõjutegurit. Selgus, et observatooriumide publikatsioonide viidatavus on madal igal pool, põhiliselt viidatakse vaid juhtivates ajakirjades avaldatud töid. Venekeelsete artiklite, ka ajakirjades avaldatud tööde viidatavus on madal. Sarnast analüüsi kordasin 1975. ja 1985. Selgus, et vahepeal kasvas juhtivate ajakirjade maht väga kiiresti ning vastavalt kahanes observatooriumite publikatsioonide maht. Astronoomid olid teinud järeldused. Vastavalt sellele kogemusele üritasin sellest ajast alates oma tööd avaldada ajakirjades, esialgu NSVL omades (mis tõlgiti inglise keelde), selle järel juba „päris“ ajakirjades – esimeseks Astronomische Nachrichten, selle järel juba Astronomy & Astrophysics ja Monthly Notices.

Teise iseärasuse teadustöö efektiivsust uurides leidsin seoses autorite arvuga publikatsioonides. Varem tehti uurimistööd peamiselt üksi, nii tegutsesid meil näiteks Ernst Öpik, Aksel Kipper ja Grigori Kuzmin. Uuemal ajal tekkisid mitme autoriga artiklid, esmalt kahe, siis kolme ja selle järel paljude autoritega artiklid. Probleemid olid läinud keerulisemaks ja nende lahendamiseks oli vaja ühendada mitme autori jõupingutused, kes üksteist täiendasid. Eriti oluline on koostöö uute vaatlusandmete tõlgendamisel. Tõeliselt olulisi uusi andmeid saab vaid maailma parimate teleskoopidega kas kõrgmägedes või uuemal ajal satelliitide abil. Selliste uurimuste puhul on paljude autorite kaastöö hädavajalik. Kui vaadata meie endi tegemisi, siis mul tekkisid esimesed ühised tööd koos Märt Liigantiga lunoidide liikumise uurimisel, Ene Tiiduga faktoranalüüsi rakendamisel, Mihkel Jõeveeru ja Sergei Kutuzoviga Galaktika ehituse uurimisel. Viimasel ajal on mitme autoriga tööde hulk kasvanud. Samuti on kasvanud rahvusvaheline koostöö, esialgu koos Saksamaa, hiljem Soome ja teiste maade astronoomidega.