Seoses uue observatooriumi ehitamisega oli selge vajadus senisest süstemaatilisemalt ette valmistada Tartu Ülikoolis tulevasi astronoome. Sellega seoses algatas Üleliidulise Astronoomia-Geodeesia Ühingu Eesti Osakond (Eesti Astronoomia Seltsi eelkäija) vastava õpiku koostamise. Otsustati tõlkida vene keelest kõige sobivam õpik, mille autoriteks olid P. Popov, K. Bajev, B. Vorontsov-Veljaminov ja R. Kunitski. Tõlkimisel osalesid H. Albo, J. Einasto, E. Tiit ja V. Tiit, toimetas J. Einasto. Töö käigus selgus, et mitmed venekeelse õpiku osad olid vananenud, mistõttu toimetaja J. Einasto kirjutas vastavad peatükid uuesti, kokku ligi poole kogu raamatu mahust.
 |
| Üliõpilased Lunoidijaamas. |
Uus astronoomide põlvkond sai oma esimesed tuleristsed jälgides Nõukogude Liidus 4. oktoobril 1957 orbiidile saadetud esimest Maa kunstlikku kaaslast Sputnik-1. Selle uue taevakeha jälgimiseks rajati ka Tartu Ülikooli juurde spetsiaalne üksus, nimega Lunoidijaam, mis tegutses praeguse Tartu Teaduspargi maa-alal. Selle juhatajateks on olnud V. Tiit (tema andis “lunoidile” ka nime), Ivar Piir, J. Einasto ja pikemat aega M. Liigant. Tehnilise töötajana tegeles Lunoidijaama seadmetega L. Utter. Üldsuse eest hoiti ettevalmistused rangelt saladuses. V. Tiidu ettepanekul koolitati vaatlejateks nooremate kursuste füüsika- ja matemaatikatudengid. Hiljem astronoomiale spetsialiseerujate jaoks oli vaatlemine teaduspõhise õppetöö vormiks, kuigi asi ise oli õppeväline. Vaatlustulemused saadeti telegrammiga Moskvasse ja neid kasutati ennekõike Maa gravitatsioonivälja täpsustamiseks.
 |
| Lunoidijaama maja. |
Ülikooli 1962. aastal lõpetanud esimese vaatlejate grupi hulgast võrsusid mitmed tulevased Tartu Observatooriumi töötajad – hilisem kauaaegne teadusdirektor L. Luud, teleskoopide insener Riho Koppel, Rutt Koppel ja U. Rümmel. R. Kahusk töötas hiljem sputnikuga seotud valdkonnas Tartu Ülikoolis. Järgmisel aastal toimus juba Sputnik-2 ja Sputnik-3 ning edaspidi veel paljude vaatlemine. Vastsete tudengite hulgast spetsialiseerusid astronoomiale ja said edaspidi Tartu Observatooriumisse tööle tulevane direktor T. Viik, osakonnajuhataja T. Kipper, K. Eerme, M. Rümmel ja E. Kreem. T. Nilsonist sai hiljem Tartu Observatooriumi atmosfäärifüüsika osakonna juhataja ja tunnustatud spetsialist taimkatte modelleerimise ning kaugseire alal. K. Eerme töötas aastatel 1963-1966 Lunoidijaamas vaatluste korraldamisel. Erilist entusiasmi ilmutas sputnikute vaatlemisel varalahkunud Evald Vares, kes töötas sputnikujaamas kuni oma surmani 1974. aastal. Ülikooli 1964. aastal lõpetanutest asusid hiljem Tartu Observatooriumis tööle U. Uus, J. Ojaste, T. Kuusk ja M. Kipper.
Alates 1961. aastast hakati võtma üliõpilasi algusest peale astronoomia erialale. Ühtlasi läbisid nad ka vaatlejakoolituse. Kahest lennust sai professionaalne astronoom ainult T. Nugisest. H. Jaanistest sai Tartu Tähetorni juures tubli astronoomia populariseerija. Ka S. Kuningas-Elango töötas aastaid Tõraveres. Samade aastakäikude puhtalt füüsikatudengite hulgast täiendasid Tartu Observatooriumi töötajate ridu praegune Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik E. Saar, J. Jaaniste ja M. Sisask. Edaspidi võrsusidki astronoomid füüsikatudengite hulgast. Pärast kolme algusaastat kadus õigupoolest ka vajadus tudengeid rakendada satelliitide vaatlustel.
Lisaks sputniku vaatlemisele lõid tudengid ja isegi kooliõpilased kaasa 1950datel ja 1960datel aastatel helkivate ööpilvede vaatlemisel, mis sarnaselt aktinomeetriliste vaatlustega kuulus Rahvusvahelise Geofüüsika aasta programmi.
 |
| Charles Villmann. |
Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta raames loodi meteoroloogiajaamade baasil rohkem kui 300 jaamast koosnev ülemaailmne helkivate ööpilvede vaatlusvõrk, mis toimis kuni 1967. aastani ja mõnevõrra tagasitõmbununa edaspidigi. Üle 200 jaama paiknes endise N Liidu territooriumil. Eestis alustasid vaatluste korraldamist V. Tiit ja Ch. Villmann, kes edaspidi koordineeris koguni kogu N Liidu jaamade tööd. Tema korraldas ka 1957. a. alanud vaatlusi Tallinnas ja V. Tiit Häädemeestel. Üleliidulistes aruannetes on esile tõstetud V. Riivese ja V. Tiidu juhtimisel Tartus tehtud vaatluste kõrget taset. Tartus oli V. Tiidu kõrval vaatluste korraldamisega seotud ka H. Niilisk ja agarate vaatlejatena tegutsesid Ü.-I. Veltmann ning T. Kala. Üks kolmest andmete kogumise ülemaailmsest keskusest loodigi 1964. a. Tartusse ja tegutses Tõraveres. Samasugused olid veel College’s Alaskal ja Edinburghis Suurbritannias. Pärast 1965. aastat kuulusid helkivad ööpilved N Liidu kaitsetööstuse ja kosmoseettevõtete huvisfääri nagu kõik teisedki loodusnähtused, mis võisid segada ballistiliste rakettide startide jälgimist või kosmoses navigeerimist. Otsest käsku nende uurimiseks ei olnud, aga asja toetati.
Kolmas peaaegu samal ajal toimunud aktsioon oli asukoha otsimine ehitamisel oleva 6-meetrise teleskoobi jaoks. Selleski said Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu (ÜAGÜ), mille esimeheks Eestis oli jällegi Ch. Villmann, vahendusel osa võtta mitmed tudengid ja amatöörastronoomid väljastpoolt ülikooli. 1960. a. suvel-sügisel osalesid Taga-Kaukaasias astrokliima ekspeditsiooni esimeses vahetuses üliõpilased T. Kipper, E. Kreem ja Saaremaalt pärit amatöörastronoom K. Opp. Teise vahetuse moodustasid üliõpilased T. Viik, K. Eerme ja A. Tuisk. Juhendasid ja käisid ka hiljem kohapeal asja üle vaatamas Pulkovo Observatooriumi teadustöötajad.
 |
| Tõnu Kipper. |
Esimese vahetuse vaatluspunkt paiknes Atotse külas Kareli väikelinna lähedal ja teine kreeklastest elanikkonnaga Tsihidžvari külas umbes 15 km Bakurianist. Olgu siinkohal öeldud, et kumbki koht polnud isegi väikese teleskoobi ülespanekuks sobiv.
 |
| Lauri Luud. |
1961. aasta veebruaris toimus ÜAGÜ kaudu Tartu üliõpilaste ekspeditsioon täieliku päikesevarjutuse jälgimiseks Volga äärsesse Kamõšini linna. Juhiks oli noor õppejõud M. Liigant, osa võtsid L. Luud, T. Kipper, E. Vares, U. Uus, E. Kreem, K. Eerme ja R. Kahusk. Kasutati samu instrumente, millega vanemad kolleegid käisid 1954. a täielikku päikesevarjutust jälgimas Leedus. Varustus seati korda ja saadeti aegsasti kaubarongiga kohale. Meeskond jõudis kohale umbes nädal enne varjutust. Lätlaste meeskond, mis koosnes tudengitest ja amatöörastronoomidest tegutses samas asukohas. Varjutus ise 15. veebruaril oli näha, läks pimedaks ja puha, kuid ilm ei lubanud eriti häid tulemusi saada.
Tudengid said mõnevõrra osaleda ka tolleaegse atmosfäärifüüsika sektori lepingulistes töödes ja taimkatte kiirgusrežiimi uurimise ekspeditsioonides. Edaspidi tuli tudengeid suuremal hulgal kaasavaid ettevõtmisi ette vähem.
Aga mõningane seos satelliitide vaatlemisega säilis ka palju hiljem – nii oli Nõukogude Liit paigutanud mitmesse eksootilisse riiki satelliitide vaatlemise kaamerad ja nendega töötamiseks lähetati vaatlusjaamadesse astronoome üsna pikaks ajaks (enamasti aastaks). Nii käis näiteks Rein Kolk astronoom-vaatlejana Ekuadoris ja Mosambiigis.