Nõukogude ajal oli käibel väljend, et Baltikum on nõukogude välismaa. Sellel oli oma tõepõhi all, sest paljud meie külalised Venemaalt kinnitasid meile, et niipea, kui rong üle Eesti, Läti või Leedu piiri jõuab, muutub ümbrus tsiviliseerituks. Ja eks me teadsime seda isegi.
Ning see oligi põhjus, miks üleliidulisi ja rahvusvahelisi teaduskonverentse armastati läbi viia meil. Kuna aga Tartus oli suur sõjalennuväli, siis väliskülalisi lubati Tartusse ainult päevasel ajal ja ööseks tuli nad tagasi Tallinna viia (Tallinnas paiknenud sõjalennuväli oli juba ammu üle viidud Haapsalu lähedale ja selle üleviimise eest pidi Eesti oma eelarvest suure summa välja käima).
Esimene uue observatooriumi egiidi all korraldatud tõeliselt rahvusvaheline konverents toimus helkivate ööpilvede teemal 1966.a. Tallinnas. Kogemusi meil selliste konverentside läbiviimiseks polnud, kuid O. Avaste, kes oli konverentsi põhiorganisaator, tuli oma ülesandega hästi toime.
Universumi makrostruktuur, Tallinn 1977.
See oli vist juba 1975. aastal, kui Jaan Einasto hakkas rääkima astronoomia-alase rahvusvahelise konverentsi organiseerimisest Eestis, mis hiljem sai astronoomide hulgas maailmakuulsaks kui Rahvusvahelise Astronoomialiidu sümpoosium nr 79 “Universumi makrostruktuur”, Tallinn 1977.
Kohana tuli kõne alla loomulikult vaid Tallinn. Direktor Väino Unt koos Jaan Einastoga panid T. Viigi kohaliku orgkomitee üheks juhiks ja sellega oli kassipoeg vette visatud - ujugu või uppugu.
Oli otsustatud, et konverents saab toimuma Viru hotellis, mis tollal oli ainus soliidne koht Tallinnas, aga mis kuulus Inturistile. See organisatsioon aga ei tahtnud meile hotellikohti anda, sest nende eesmärk oli soome turistidelt võimalikult palju raha riigikassasse meelitada. Inturisti kohalik ülemus O. Sööt andis nõu minna Moskvasse kõige kõrgema Inturisti ülemuse juurde, kellel oli juba mingi otsustamise õigus. Tõepoolest õnnestus T. Viigil tema käest välja võluda paber, mis mingisuguse hulga hotellikohti meile garanteeris, kuid kaugeltki mitte kõigile konverentsist osavõtjatele. Siis me otsisime vene osavõtjatele midagi odavat ja sotsialistidele natuke kallimat magamispaika ja lõpuks me leidsime kõigile midagi.
Siis selgus, et Viru teise korruse konverentsisaalis pole niipalju istekohti, kui meil tarvis läheb. Kuna ruumi oli, siis hakkasime toole otsima ja leidsime need Statistikavalitsusest Endla tänaval.
 |
| Jaan Einasto konverentsil kolleegidega vestlushoos. |
Neil oli trepikojas keldrikorrusel toole kui palju, kuid need olid jubeda väljanägemisega, sest kõik trepikojas suitsetajad olid oma tuha ja konid üle käsipuu sinna alla visanud, lisaks veel sajandite tolm. T. Viik saatis sinna kõik jõud ja nühkis toole ka ise. Meie orgkomiteele oli “abiks” saadetud Tartu julgeolekumees, keda me tundsime, kuid kellel oli küll teistsuguse nimega silt rinnas. Nii panime ka tema toole puhastama!
Ka kõrgemate julgeolekumeestega tuli tegemist teha, Nad nõudsid, et mõned vene teadlased tuleb panna kindlatesse tubadesse, mille numbrid orgkomiteele anti - ilmselt siis selleks, et neid saaks paremini pealt kuulata. Eriti tähtis oli selle nõude täitmine astronoomide hulgas hästituntud ja suure Eesti sõbra Samuil Kaplani puhul. Hiljem oli kuulda, et tema onu oli tol ajal Iisraeli rahandusminister.
Siis algas konverents ja hakkasid saabuma külalised. Ja kohe algasid ka probleemid. Harry van der Laan teatas orgkomiteele, et tema ei taha teise mehega ühes toas elada ja nõudis ühest tuba, mida meil võtta polnud. T. Viik vastas talle, et tema küll elab teise mehega koos - Ants Kaasikuga nimelt. Siis tulid kuus ida-sakslast, kelle jaoks me üldse polnud tube broneerinud, sest kuigi nad olid meile teate saatnud, polnud see meieni jõudnud, sest teletaibi paberis oli just saabumise kuupäeva kohal auk ja kogu jutust võis nii aru saada, et nad ei tulegi. T. Viik leppis Viru hotelli toreda administraatoriga (keda millegipärast porteriks nimetati) kokku ja sakslased paigutati ära, ent tollane Viru asedirektor sõimas T. Viigi järgmisel päeval kapitaalselt läbi ja teatas, et kui kahe päeva pärast tulevad soomlased, siis tema igatahes tõstab meie sakslased ukse taha. Õnneks see variant käiku ei läinud.
Järgmine möödalask oli see, et välismaalastelt söögiraha võtmise asemel oli Heino Eelsalu juhitud teenindusrühm neile hoopis selle summa andnud! Heino Eelsalu läks endast jubedalt välja ja pragas vaese Peep Kalvi kapitaalselt läbi, et miks Peep polnud talle asja seletanud. Ometi oli seda tehtud. Ent J. Einasto ütles, et küll ta selle asja klaarib. Ja klaariski. Ühel kohvivaheajal teatas ta, milles asi on, kõik said laginal naerda ja raha tagastati.
Nägime ka ära, kuidas meie akadeemia tolleaegne president Karl Rebane, kes siis oli vist ainult NSVL Teaduste Akadeemia korrespondentliige, jooksis kui poisike, kui ühel tähtsal Moskva akadeemikul oli hakanud valutama hammas. Meil polnud silmapilkselt autot võtta ja siis oli kuri karjas!
Lõpuks sai konverents läbi, mõned käisid veel Tõraveres ekskursioonil, nende hulgas eesti päritolu ameerika astronoom Alar Toomre koos abikaasaga. Pidasime maha ka lõpubanketi Viru teise korruse restoranis.
Lõpetuseks tuleb öelda, et meie käeproov õnnestus igati, kõigepealt tänu suurepärasele organiseerijate seltskonnale, kes ei tunnistanud lahendamatuid probleeme.
Ning veel kordan ma eespool öeldut, et konverents läks kindlalt astronoomia ajaloo kuldsetele lehekülgedele, sest sellel konverentsil öeldi esmakordselt avalikult välja universumi makrostruktuuri rakulise ehituse idee.
Nõukogude-Prantsuse nõupidamine Interkosmose liinis
Ilmselt olid jutud liikuma läinud, et me oskame hästi konverentse organiseerida, nii et 1978.a. seisime me fakti ees, et meil tuleb korraldada Nõukogude-Prantsuse nõupidamine Interkosmose liinis. T. Viik pandi jälle kohaliku orgkomitee etteotsa ja ta pidi ettevalmistuse käigus mitmel korral Moskvas käima ning Interkosmose meestega läbirääkimisi pidama. Ka seekord oli meile Viru konverentsikohaks ette nähtud. Midagi oli siiski kusagil untsu läinud, sest kui T. Viik nädal enne konverentsi algust Tallinnas asju kontrollimas käis, siis polnud Virus mitte mingisugust tellimust olemas. See oli katastroof, sest üheski teises Tallinna hotellis polnud mingeid kohti. Alles pöördumine Interkosmose meeste poole mõjus - paar päeva enne konverentsi olid kohad Virus olemas. Pärast oli kuulda, et asju oli aetud NLKP Keskkomitee tasemel.
See konverents polnud niivõrd teaduslik, kuivõrd tehniline. Venelastel ja prantslastel oli siis kosmosealane koostöö käimas, kus venelased andsid kanderaketi ja prantslased aparatuuri. Ja kokku oli vaja leppida selles, mille eest keegi kui palju maksab. Venelased olid kõvad tingijad, nii et meie prantsuse keele tõlk tuli õhtuti hotelli kui tühjakspigistatud sidrun ega tahtnud kellegagi suhelda.
Konverents avati Eesti Energia saalis, mujal me ruume ei saanud. Enne avamist tuli lahendada poliitilised küsimused, sest Prantsusmaa ei tunnustanud kunagi Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Venelased aga olid öelnud, et kusagil mujal Nõukogude Liidus euroopa tasemel konverentsi teha ei saa. Nii jäigi, et kuigi konverents toimus Tallinnas, oli edaspidi dokumentides toimumise kohana näidatud Moskva.
Prantslased ei tahtnud samuti, et keegi meie riigimeestest oleks konverentsi avamisel sõna võtnud, kuid B. Saul siiski kõneles.
See konverents oli iseäralik selle poolest, et kõrgemad Moskva külalised elasid valitsuse residentsis Nõmmel, kuhu ka meie direktorit V. Unti lõunastama kutsuti.
Kosmoloogia konverents, 1981
Aprillis 1981 toimus Tallinnas üleliiduline kosmoloogia alane konverents, kus esmakordselt öeldi välja, et tumeaine peab koosnema mitte-barüonosakestest. Sel ajal oli ainukeseks kandidaadiks neutriino. Kõik varasemad katsed tumeaine seletamiseks olid jooksnud ummikusse, nii tähed kui gaas mistahes olekus olid vastuolus muude andmetega. Peamised vastuväited olid: varajase tuumasünteesi teooriast ja otsestest vaatlusandmetest selgub, et tavalise ehk barüonaine tihedus Universumis ei saa olla suurem kui umbes 5 protsenti kriitilisest tihedusest, samal ajal näitavad galaktikate pöörlemiskõverad, samuti röntgenkiirguse andmed galaktkaparvedes, et aine tihedus peab olema umbes 20 - 30 protsenti kriitilisest. Teine oluline argument mittebarüonaine kasuks on kosmilise foonkiirguse fluktuatsioonide mõõtmised, mis näitasid, et fluktuatsioonid on väiksemad kui 1/10000. Galaktikate tekkimiseks tihedushäiritustest on aga vajalik, et tiheduse ja temperatuuri häirituste amplituud peab olema vähemalt 1/1000. Vastuolu on võimalik lahendada, kui põhiline aine Universumis ehk tumeaine koosneb mitte-barüonosakestest, mis pole kuumas universumis kiirgusega seotud ning mille tihedushäirituste areng on võimalik juba kuumas universumis enne aine rekombineerumist.
Sama aasta septembris-oktoobris toimus Vatikani Observatooriumis samasisuline konverents, kus samuti pakuti välja neutriinod kui tumeaine kandjad. Need kaks konverentsi tähistavad uue kosmoloogia ja füüsika haru tekkimist, mida inglise keeles kutsutakse “astro-particle physics”. See on tänapäeval üks kõige kiiremini arenevaid kosmoloogia ja füüsika harudest. On hea meel, et Eesti teadlased olid selle suuna tekkimise juures.
SETI 1981
See lühend tähendab siis “Search for Extraterrestrial Intelligence” või eesti keeles “Maaväliste tsivilisatsioonide otsing”. See oli tegelikult Gustav Naani ettevõtmine, sest tema oli andnud Moskvas lubaduse, et Eesti TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut sellise konverentsi organiseerib.
Korraldajateks said siis lisaks meile Raadioelektroonika Instituut (IRE) ja Kosmoseuuringute Instituut (IKI) - mõlemad Moskvast.
T. Viik mäletab koosolekut IKI’s, millest võtsid osa instituudi teadusdirektor Nikolai Kardašov, osakonna juhataja Jossif Šklovski ja Gorki Raadiofüüsika Instituudist akadeemik V.S. Troitski. Konverentsile pidi tulema esinduslik USA astronoomide delegatsioon, aga kuna venelased kas rääkisid inglise keelt kehvasti või ei rääkinud üldse, siis kerkis teravalt esile sünkroontõlke küsimus. Šklovski lubas selle asja lahendada ja pidas sõna. Ta kutsuski kohale oma hea tuttava, kes osutus tõeliselt suurepäraseks sünkroontõlgiks. Meie poolt oli orgkomitees rasked jõud paika pandud, Arvo Kivikas - transport, Peeter Kalamees ja Aivo Kivila - kõik majandusküsimused, Tiiu Pehk - sekretariaat, Jaak Anton - majutamine, Juhan Toomsoo - suhted pressiga, Jaan Ojaste - saali turvaülem jne. Oli karta, et press tunneb selle konverentsi vastu kõrgendatud huvi, sest konverentsi pealkirja sai hõlpsasti UFOdega seostada.
Kui konverents Pirita purjespordikeskuses algas, siis tuli ajakirjanikke kokku tohutul hulgal. Ja enamasti olid nad väga ülbed, näiteks tolleaegse “Tehnika Molodjoži” peatoimetaja, kes endale sviiti nõudis, põhjendades nõudmist sellega, et tema on mitmel korral NSVL Ülemnõukogu esimehe nimel Aafrika riigipeadele Nõukogude Liidu ordeneid rinda pannud. “Noh ja mis siis?” küsisime meie sama ülbelt vastu, sest sviiti polnud meil kusagilt võtta ja kui oleks ka olnud, siis oleksime me selle parema meelega mõnele teadlasele andnud.
Peeter Kalamees oli kusagilt välja ajanud õhukesed plastmassist diplomaadikohvrid konverentsi mappideks ja need osutusid suurepäraseks valuutaks. Lisaks oli meil lastud valmistada ka rinnamärgid kirjaga “SETI”, mis meil sekretariaadis mingis karbis peidus olid. Ühel ilusal päeval olid need märgid läinud. Me olime näinud endi hulgas KGB mehi - need olid loomulikult kohal ja orgkomitee teadis neid nägupidi - märke uurimas ja ilmselt nii need märgid kadusidki.
Konverentsi algusega juhtus suur äpardus, sest ameeriklased jäid päeva hiljaks, ei mäleta enam, mis neil juhtus. V. Troitski sattus paanikasse ja nõudis orgkomitee istungil konverentsi alguse edasilükkamist päeva võrra. T. Viigil tõusid juuksed püsti peas sellist ettepanekut kuuldes, sest meil oli kogu konverents tunniajase täpsusega paika pandud. Õnneks jätkus Šklovskil külma närvi öelda, et konverents on paigas, algust ei muudeta ja ülejäänu dikteerib meile Tõnu Ferdinandovitš. Alustatigi õigel ajal, kuid vähemtähtsate küsimuste käsitlemisega.
Üheks kultuuriprogrammi osaks oli kontsert raekoja saalis. Ja kui siis meie külalised sinna jõudsid, oli seal ees juba Leningradist kohale ilmunud filmigrupp, jupiterid põlesid ja puha. Meie direktor Väino Unt läks maruvihaseks ja viskas omakäeliselt selle seltskonna raekojast välja. Pärast, üsna konverentsi lõpus juhtus T. Viik selle grupi juhiga koos hommikust sööma ja ta küsis, et mis tunne tal pärast niisugust sündmust on. “Ega see esimene kord ole,” vastas ta rahulikult.
Konverentsi lõpubankett oli Pirita restoranis ja kõik sujus hästi. Üks väike probleem oli, sest Charles Villmann pruukis hundijalavett natuke rohkem kui just vaja oli. T. Viik läks asja uurima ja nägi, et Charles vestles elavalt jaapani astronoomi Tsujiga, hoides mehe pintsakunööbist kõvasti kinni. Tegemist polnud dialoogiga, pigem oli see Charlesi monoloog rahvaste sõprusest. Jaapanlase näole oli tardunud kramplik naeratus ja oma rahva kombe kohaselt ta muudkui kummardas kergelt. T. Viik sukeldus Charlesi ja jaapanlase vahele ning samal hetkel jaapanlane haihtus, nagu poleks teda kunagi Pirita hotellis olnud. Charles viidi hotelli puhkama ja sellega oli intsident lahendatud.
Ka banketi lõpetamisega oli tegemist, sest rahvas oli hoogu sattunud. Siis käis J. Pelt kõik seltskonnad läbi ja küsis: “Kuidas teile meie bankett meeldis?” Keegi ameeriklane ütles talle, et nii huvitavat kojumineku ettepanekut pole ta kunagi varem kuulnud.
Rahvusvaheline pilvede füüsika konverents
Selle konverentsi Tallinnas korraldamise üks põhjustest oli ikka soov teha neid läänelikumas keskkonnas, kuid see polnud ainus põhjus, sest meil oli ammusest ajast pilvi uuritud, põhiliselt nende mõju pärast kiirguslevile maa atmosfääris. Sellega olid tegelnud nii Olev Avaste koos Gennadi Vainikkoga kui Ülo Mullamaa ja veel teisedki.
1984.a. suvel toimunud konverentsi ettevalmistamise põhilise raskuse kandiski Mullamaa, aga ka T. Viigile kui kohaliku orgkomitee esimehele langes kaunis suur koormus. Orgkomiteee oli jälle kohal endises koosseisus, mida oli siiski laiendatud mõningate Tallinna inimestega, sest kohale tuli ligi 400 osavõtjat kogu maailmast. Konverentsi pidamise kohaks sai Ametiühingute maja, mis siis oli veel kaunis heas seisus. Seal oli meie staap ja seal toimusid plenaaristungid, aga mitmete sektsioonide jaoks olime otsinud ruumid ümbruskonnast.
 |
| Pilvede füüsika konverentsist osavõtjate registreerimine. Vasakult Väino Unt, Tõnu Viik, Rutt Koppel ja Viivi Randmets. |
Kultuuriprogramm tõi endaga kaasa rabava sündmuse. Ühel õhtul oli raekojas ette nähtud tšellist Natalia Tšaikovskaja kontsert, kuhu me umbes kaks kolmandikku kõikidest piletitest ostsime. Suur osa meie orgkomiteest kontserdile ei tahtnud minna, sest konverents oli kenasti käima läinud ja me tahtsime natuke lõõgastumist esialgsest pingest. Selle asemel tegime me endile sauna Eesti Projekti keldris. Kui me seal just rambelt õlut rüüpasime, tuli keegi äreva näoga meile ütlema, et raekojas on jube sündmus toimunud. Kui peaaegu kõik kontserdikülalised olid raekotta sisenenud, siis tungis sulguvate uste vahelt keegi kilekotiga mees sisse, kes esitas piletid nagu kord ja kohus. Natalia Tšaikovskaja esines oma tuntud headuses ja kui kontserdi esimene osa hakkas läbi saama, siis astus sama kilekotiga mees tšellisti juurde ja võttis kilekotist matkakirve. Juuresolijatele oli jäänud mulje, et ka tšellist tundis seda meest, sest nad olevat midagi omavahel rääkinud. Siis võttis mees kirve ja lõi kolm hoopi tšello pihta, enne kui teda takistada suudeti. Üks esimesi mehi kurjategija juures oli meie kolleeg Urmas Peterson, kes oli meil määratud prantsuse teadlase Solage’i hooldajaks, sest see mees oli ratastoolis. Pärast oli Solage kavalalt talle otsa vaadanud ja öelnud: “Sa oled KGBst, eks?”
Kallaletungija rabati muidugi kinni ja viidi ära. Enne seda oli ta ameeriklastele püüdnud mingit petitsiooni üle anda. Selline ebatavaline kirve tarvitamine mõjus kõigile rusuvalt, jaapanlased olid seisnud sõnatult, pisarad silmis. Järgmisel päeval oli keegi konverentsikülaline küsinud Ain Kalliselt, et kas teil sageli selliseid asju sünnib. Ain oli vastanud, et meil on jah selline komme, et pillid lõhutakse alati pärast kontserti. Küsijal oli suu lahti jäänud ja alles natuke hiljem purskas ta naerma. Tõepoolest võis neil selline mulje jääda, sest õhtul enne kontserti oli neile näidatud eesti multifilme. Üks oli Viiralti “Põrgu” järgi tehtud ja seal tulistati orkestrimehi ja pille ju lausa kuulipildujast
Veel aastaid hiljem tuletas prantsuse teadlane Jean-Pierre Chalon, kes viibis Tallinnas EUMETNETi peasekretärina, seda konverentsi hea sõnaga meelde.
Halley komeedi konverents
Selle konverentsiga on lugu nii, et 1984.a. lõpul - 1985.a. alguses pidi Maale lähenema Halley komeet. Ennustati, et see 76 aastase perioodiga komeet tuleb seekord hästi hele. See ennustus küll kahjuks ei täitunud. Mitmed riigid olid planeerinud saata komeedi tuuma lähedale sondid - eurooplased GIOTTO (ühel selle kunstniku maalil on kujutatud komeet, tõenäoselt Halley komeet, sellest siis nimi), venelased VEGA (nimi tuleb planeedi Veenus kahest esitähest ja sõna teine pool on jälle algustähed Halley komeedi venekeelsest nimest Gallei). Ka jaapanlastel oli plaanis saata Halley komeedi juurde oma kosmoselaev. Ainukesena pidi sellest mängust kõrvale jääma USA, sest NASA eelarvet oli niipalju kärbitud, et neil komeedi külastamiseks ressursse ei jätkunud.
Niisiis oli Interkosmos otsustanud rahvusvahelise nõupidamise korraldada ja kus mujal kui muidugi Eestis 1984.a.
Üleliiduline galaktilise ja välisgalaktilise raadioastronoomia konverents
Meil tuli ka see maha pidada 1987.a., kuigi meil Eestis keegi raadioastronoomiaga ei tegele ja pole kunagi tegelnud, kui nüüd Urmas Haud välja arvata, sest tema on töödelnud raadioastronoomiliste vaatluste tulemusi. Ettevalmistuse käigus käis 6-meetrise teleskoobi observatooriumis jälle terve delegatsioon koosseisus Tiiu Pehk, kui tulevane sekretariaadi juht, Peeter Kalamees, kui majanduse alustala, ja T. Viik. Kui nad Moskvast lennukiga Minvodõsse jõudsid, siis vastupidiselt kõikidele kokkulepetele seal meil vastas ei oldud ja delegatsioon pidi terve öö pinkidel tukkuma, sest esimene buss teleskoobi juurde väljus kell seitse hommikul. Kui lõpuks bussiga oli kohale loksutud, siis istuti seal paar päeva ja arutati, kuidas konverentsiga seotud asju paika panna.
Konverents ise toimus Pirita purjespordikeskuses ja kulges rahulikult, sest meedia huvi raadioastronoomia vastu polnud kaugeltki nii suur kui UFOde vastu.
Rahvusvaheline kiirgusseminar
IRS'92 oli Rahvusvahelise Kiirguskomisjoni (IRC) traditsiooniline sümpoosium. IRS ise on rühm teadlasi. kes vastutab atmosfääri kiirgusega seotud probleemide edendamise eest, organiseerides rahvusvahelisi kohtumisi juba alates 1896. aastast. Regulaarseid IRC lahtiseid kohtumisi, millest võtsid osa atmosfääri kiirguse uurimisega seotud teadlased, hakati pidama 1948. aastast. Neil kohtumistel valitakse ka uusi IRC liikmeid, kes saavad mandaadi kaheksaks aastaks. Olev Avaste oli esimene eestlane, kes valiti IRC liikmeks 1975. aastal ja ta pakkus juba 1980.a. IRc paigaks Tallinna. Komisjon hääletas sümpoosiumi paigaks siiski Fort Collinsi (Colorado). Järgneva, 1984. aasta koha hääletamisel tekkis jälle kaks konkurenti Tallinn ja Perugia (Itaalia). Ka selle hääletamise Tallinn kaotas häältega 8:13. Neli aastat hiljem toimunud sümpoosium jõudis ilma eriliste vaidlusteta IRC tollase presidendi Jacqueline Lenoble'i kodulinna Lille'i. Nii avanes Tallinnale lõpuks võimalus korraldada IRS'92. Olev ise ei jõudnud seda sündmust ära oodata. Peakorraldaja oli aga lähedalt võtta: aastatel 1983 -1992 IRC liige olnud Sirje Keevallik. Seda tööd kergendas tema isiklik tutvus eelmise IRS'88 peakorraldaja Lenoble'iga, Eestisse jõudnud Internet ja vaba turumajandus. Konverents oli eriline kasvõi ainult sellepärast, et esimest korda oli seal käigus Eesti oma raha ja veel ka sellepärast, et siis oli meil olemas juba Astrodata arvutifirma, kes finantseerimisega seotud küsimused oma kanda võttis.
Pärast N Liidu piiranguid avanes Eesti teadlastele odav võimalus oma töid rahvusvaheliselt tutvustada. Seda kasutati ohtralt ja Tõraverest oli 12 ettekannet
Enne konverentsi algust käis Eestis ka kiirguslevi “grand old lady” Jacqueline Lenoble. Teda võtsid vastu S. Keevallik ning T. Viik. Kuna organiseerimisse oli paisatud endised tugevad jõud, siis mingeid probleeme ette ei tulnud ja kõik sujus hästi. T. Viik mäletab, et tema edevust kõdistas kenasti noor hollandlane Piet Stammes, kes oma esinemise käigus ütles, et nende töörühm kasutab kiirguslevi võrrandi lahendamiseks meetodit, mille on siinsamas Eestis välja töötanud Tõnu Viik. See oli küll vaid osaliselt õige, sest põhimõtteline lähenemine oli küll T. Viigilt ja arvutiprogramm monokromaatse isotroopse hajumise jaoks ka, kuid Amsterdami Vaba ülikooli töötaja Johan Frits de Haan oli selle mitte eriti laia levikuga ajakirjast üles leidnud ja polariseeritud kiirguse jaoks üldistanud.
Rahvusvaheline töötuba Parameterization of Biosphere in Climate Models
10.-13. oktoobril 1988 toimus Tallinnas International Workshop Parameterization of Biosphere in Climate Models, millest võttis osa umbes kümmekond väliskülalist, nende hulgas kindlasti K. Kondratjev, P. Sellers (kes hiljem käis Space Shuttle'iga lendamas), A. Henderson-Sellers, G. Menžulin, N. Võgodskaja, V. Kozoderov, S. Gerstl, N. Goel. Viimased kaks käisid veel taksoga Tõravereski. Liskas sellele korraldasime me üleliidulisi aktinomeetriakonverentse 1966.a. Tartus ja 1980.a. Tallinnas.
Rahvusvaheline nõupidamine Kuumade tähtede ainevoolude termodünaamika: vaatlused ja teooria (Thermal and ionization aspects of flows from hot stars: observations and theory), Tartu, 23.–27. august 1999
Taasiseseisvunud Eestis polnud loomulikult enam piiranguid välismaalaste kutsumiseks Tartusse. Suuremate teadusürituste korraldamiseks seadsid piire hotellikohtade ja konverentsisaalide saadavus ja muidugi rahalised võimalused. 1997. aastaks arvasid Tõravere tähefüüsikud olevat piisavalt kosunud üleminekuaja muutustest, et hakata mõtlema suurema hulga koostööpartnerite kokkukutsumisele. Tähetuule muutlikkuse alasel konverentsil Euroopa Lõunaobservatooriumi peakorteris Garchingis pidasid Tiit Nugis ja Indrek Kolka plaani meie kauaaegse tuttava Hollandi professori Henny Lamersiga Utrechti Ülikoolist. Viimane oli lahkesti nõus hakkama tulevase nõupidamise teadusliku organiseerimiskomitee esimeheks. 1998. aasta maikuu lõpuks saigi see komitee kaheksaliikmelisena moodustatud: Henny Lamers (Holland, esimees), Joe Cassinelli (USA), Anatol Cherepashchuk (Venemaa), John Hillier (USA), Rolf Kudritzki (Saksamaa), Harry Nussbaumer (Šveits), Arved Sapar (Eesti) ja Otmar Stahl (Saksamaa). Teaduslikuks temaatikaks said aine väljavoolud (eelkõige) kuumadest tähtedest, sealjuures eriti tähetuule termodünaamika ja ionisatsioon. Nõupidamise kohalikku korralduskomiteesse kuulusid Tiit Nugis (esimees), Ene Ergma (kaasesimees), Kalju Annuk, Indrek Kolka ja Mare Ruusalepp. Ene Ergma kaudu oli korraldamisse haaratud ka Tartu Ülikool ja üritus ise toimuski 23.–27. augustini 1999 ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Nõupidamisest võttis osa 53 astronoomi 13 riigist. Kohale olid tulnud paljud kuumade tähtede ja tähetuulte tippuurijad. Kokku kuulati 14 ülevaateettekannet ja 23 suulist ettekannet. Stendiettekandeid oli 16. Tartu Observatooriumi astronoomidest esinesid ülevaateettekannetega Arved Sapar ja Indrek Kolka ning suuliste ettekannetega Laurits Leedjärv ja Tiit Nugis. Meie astronoomide poolt esitati ka kolm stendiettekannet. Nõupidamise teaduslikud materjalid publitseeriti Vaikse Ookeani Astronoomiaühingu (Astronomical Society of the Pacific, ASP) konverentsikogumike seerias köites 204 aastal 2000, kogumiku toimetajateks olid Henny Lamers ja Arved Sapar.
 |
| Konverentsist osavõtjad 1999. a. Tartu ülikooli raamatukogu ees. |
Teaduskonverentsidel on ettekannete kuulamisega vähemalt sama tähtis vaba vestlus ja uute töökontaktide loomine kohvipauside ja lõunasöökide ajal ning üldse igasugune suhtlemine vabal ajal ja kultuuriprogrammi raames. Meie pakkusime oma külalistele võimalust tutvuda omavahel esimese päeva õhtul ülikooli raamatukogu kohvikus, viisime nad kahetunnilisele jalgsimatkale Alam-Pedja looduskaitsealal ning näitasime Lõuna-Eesti kauneid paiku (Rõngu, Sangaste, Suur Munamägi, Otepää ja Pühajärv). Pühajärve äärses Setanta pubis toimus ka konverentsi pidulik õhtusöök. Aga võib-olla kõige muljetavaldam oli grilliõhtu Tõraveres, 1,5-meetrise teleskoobi torni juures. Selle programmi kuulus Henny Lamersi eestvõttel rahvusvaheline lauluvõistlus, mille võitis Holland, ja sangpommi tõstmine, mille võitjat ei õnnestunudki selgitada, sest kohtunikud väsisid enne kui pommitõstjad.
Rahvusvaheline nõupidamine Täheevolutsioon metallivaesel epohhil: aine väljavool, plahvatused, kosmoloogia (Stellar evolution at low metallicity: mass loss, explosions, cosmology)
Tundub, et 1999. aasta nõupidamisest jäi meie külalistel hea mulje. Henny Lamers jätkas tihedat teaduslikku koostööd peamiselt Tiit Nugisega ja mõne aasta pärast hakkasid kooruma mõtted korraldada veel üks taolises mastaabis nõupidamine. Astrofüüsikas oli parajasti aktuaalseks teemaks kõige esimeste tähtede teke varases Universumis ja õppetunnid, mida tähtede evolusioon (üli)madala metallisisalduse juures võib anda Universumi praeguse oleku uurimisse. See oli sobiv temaatika ka meie tähefüüsikute ja kosmoloogide sügavamaks koostööks ja üksteise mõistmiseks. Juba peaaegu traditsiooniliselt sai teadusliku organiseerimiskomitee esimeheks professor Henny Lamers, kes võttis endale kaasesimeheks kolleeg Norbert Langeri (samuti Utrecht, Holland). Ülejäänud liikmed olid: Paul Crowther (Ühendkuningriik), Alexander Heger (USA), Andre Maeder (Šveits), Anthony Moffat (Kanada), Sally Oey (USA), Enn Saar (Eesti), Kerstin Weis (Saksamaa) ja Lev Yungelson (Venemaa).
 |
| Konverentsist osavõtjad 2005. a. Tartus Raekoja platsil. |
Nõupidamise kohalikku korralduskomiteesse kuulusid Tiit Nugis (esimees), Kalju Annuk, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv ja Mare Ruusalepp, aga tublid abilised olid ka mitmed noored astronoomid, eriti Tiina Liimets ja Anti Hirv. Nõupidamise kohaks valiti seekord hotelli London konverentsisaal. Nõupidamisest võttis osa 63 registreeritud astronoomi 15 riigist. Kohale tuli palju tipptegijaid esimeste põlvkondade tähtede tekke ja arengu vallas. Kokku kuulati 21 ülevaateettekannet ja 14 suulist ettekannet. Stendiettekandeid oli 13. Tartu Observatooriumi astronoomidest esines ülevaateettekandega Jaan Einasto (kahasse Enn Saarega) ja suulise ettekandega Tiit Nugis. Meie astronoomide poolt esitati ka neli stendiettekannet. Nõupidamise materjalid publitseeriti taas ASP konverentsikogumike seerias, köites 353, toimetajateks olid Henny Lamers, Norbert Langer, Tiit Nugis ja Kalju Annuk.
Loomulikult kuulus ka selle nõupidamise juurde kultuuriprogramm, mille osadeks olid ekskursioon Taevaskotta ja Suurele Munamäele Toomas Jüriado suurepärasel gideerimisel, pidulik õhtusöök ohtrate kõnedega restoranis Atlantis ja juba traditsiooniks kujuneda tõotav grilliõhtu Tõraveres. Seekord olid võõrustajad külaliste suhtes veidi ebaviisakad ja võitsid nii lauluvõistluse kui kolm auhinnalist kohta sangpommi tõstmises (esimene oli Anti Hirv).
Gaia fotomeetria töögrupi nõupidamine (2.–5. juuli 2002)
See väike (ca 25 osavõtjat) nõupidamine toimus Indrek Kolka eestvedamisel Tartus, kus arutati suure kosmoseprojekti Gaia fotomeetrilist süsteemi. Kuigi seda 2013. aastal startinud Gaia juures kasutusele ei võetud, oli see väga oluline nõupidamine Tartu Observatooriumi jaoks, sest see pani aluse meie pikaajalistele kontaktidele Gaia ettevalmistajate ja täideviijatega. Pole vist suur liialdus öelda, et see sündmus aitas oluliselt kaasa Eesti suhteliselt ladusale ja kiirele liitumisele Euroopa Kosmoseagentuuriga.
Expanding the Universe (28.-29.04.2011)
2011. aasta 28. Ja 29. aprillil tähistati Tartu Tähetorni avamise 200. aastapäeva konverentsiga “Expanding the Universe”.
 |
| Tartu Observatooriumi direktor Anu Reinart 2011. a. konverentsi avamas. |
Konverentsi nimetus tulenes sellest, et Tartu astronoomid on ajaloos mitmel korral olnud esimesed Universumi kaugusskaalde paikapanekul ja kosmoloogiliste paradigmade muutmisel.
 |
| Konverentsist osavõtjad 2011. a. Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi ees. |
Tuntuimad näited on Vega parallaksi (ssega ka kauguse) mõõtmine F.G.W. Struve poolt, meie naabergalaktika Andromeda kauguse dünaamiline määrang E.J. Öpiku poolt ning J. Einasto avastatud kosmilise võrgustik. Konverentsi teadusliku orgkomitee esimeheks sai Euroopa Lõunaobservatooriumi direktor T. de Zeeuw ja aseesimeheks Laurits Leedjärv.
Konverentsist võttis osa umbes 60 inimest kümnest riigist. Esitati ligi 20 ettekannet, selahulgas viis tellitud ettekannet. Neid pidasid Pulkovo observatooriumi eksdirektor Viktor Abalakin, Tim de Zeeuw, Erik Hog Kopenhaageni ülikoolist, Christiaan Sterken Brüsseli Vabast Ülikoolist ja Jaan Einasto. Konverentsi ettekanded ja posterid avaldati 2011. aasta lõpul ajakirja Baltic Astronomy erinumbrina.
Seminar Kosmose uurimise uudsed trendid, 2011
Rahvusvaheline seminar Kosmose uurimise uudsed trendid toimus Tartus AHHAA keskuses 9.–10. veebruarini 2011. aastal. Kohal oli üle saja spetsialisti üle Eesti. EstSpacE nõuandva kogu liikmed tutvustasid uusi suundumusi kosmose uuringutes, toodi esile Tartu Observatooriumi teadus- ja arendustegevuse esmatähtsad ülesanded aastateks 2011–2015 ning kirjeldati projekti EstSpacE tulemusi. 10. veebruaril korraldasid EstSpacE nõuandva kogu liikmed astronoomia, kaugseire ja kosmosetehnoloogia seminarid.
Rahvusvahelise astronoomialiidu sümpoosion nr. 308 Zeldovitši universum, 2014
Sümpoosium toimus 23.–28. juunini 2014 Tallinnas. Selle programmikomiteesse kuulusid kosmoloogia maailmakuulsused nagu Rashid Sunyaev, Jaan Einasto, Alex Szalai, Sergei Šandarin jt. [võiks lisada ameti või asukoha vms igale] Sümpoosionil käsitleti suuri galaktikate katalooge, kosmilise struktuuri modelleerimist ja selle analüüsi, analüütiliste ja poolanalüütiliste meetodite kasutamist kosmoloogias, tühikuid, tumeainet ja -energiat jm.