Eesti osalemine rahvusvahelises astronoomiaelus

Kogu maailma professionaalseid astronoome ühendav Rahvusvaheline Astronoomialiit ehk -unioon (inglise k. International Astronomical Union, lüh. IAU) asutati 1919. aastal. Esimene IAU üldkogu, mida nimetatakse Peaassambleeks, toimus 1922. aastal. IAU peakorter asub Pariisis. IAU liikmeteks on nii astronoomid individuaalselt (2013. aasta lõpul umbes 10800) kui ka riigid (73). Eesti Vabariik oli IAU liige alates 1935. Teise maailmasõja sündmuste järgselt kuulusid Eesti astronoomid IAU-sse Nõukogude Liidu kaudu. Jaan Einasto initsiatiivil algasid läbirääkimised Eesti liikmelisuse taastamise üle juba enne faktilist taasiseseisvumist 1991. aastal. 1992. aastal võttiski IAU Eesti uuesti liikmesriigiks, esimese endise NL liiduvabariigina. Eestit esindab IAU juures Eesti Rahvuslik Astronoomia Komitee (ERAK), mis moodustati 16. juunil 1992 Eesti Teaduste Akadeemia Presiidiumi otsusega koosseisus Jaan Einasto (esimees), Enn Saar (aseesimees), Ene Ergma, Tõnu Viik. 1992. aastal oli IAU individuaalliikmeks 11 Eesti astronoomi. 1994. aasta Peaassambleel Haagis võeti vastu 12 uut liiget. Sellest ajast alates on IAU liikmete arv Eestist püsinud 25 ringis (2013. aasta lõpul 26). Reeglina saab IAU individuaalliikmeks olla doktorikraadi või sellega samaväärset teaduskraadi omav teadlane või õppejõud, kes töötab astronoomia alal.

27. jaanuari 1998 otsusega vabastas TA juhatus Jaan Einasto ERAK-i esimehe kohustest ja määras esimeheks Tõnu Viigi. Võeti juurde ka viies liige, kelleks sai Laurits Leedjärv. TA juhatuse otsusega 26. oktoobrist 2004 on Laurits Leedjärv ERAK-i esimees. IAU liikmemaks tasutakse riigieelarvest Eesti Teaduste Akadeemia kaudu.

Umbes samal ajal IAU liikmelisuse taastamisega hakati otsima avaramaid võimalusi Eesti astronoomide teadustööde avaldamiseks rahvusvaheliselt tuntud ajakirjades. Kuigi sellealaseid kogemusi oli (Jaan Einasto ja tema kolleegide kuulsaimad artiklid tumeaine avastamisest olid ju ilmunud kõige prestiižikamas ajakirjas “Nature”), nappis siiski oskusi heade artiklite kirjutamiseks, aga mis veel hullem – enamasti küsisid ajakirjad avaldamise eest raha, mida äsjataastatud riigi teadusasutustel oli ülimalt vähe. Leedu astronoomide, eelkõige professor Vytautas Straižyse eestvedamisel hakkas 1992. aastal Vilniuses ilmuma rahvusvaheline ajakiri “Baltic Astronomy”. Selle toimetuskolleegiumisse kuulusid ka Arved Sapar ja Tõnu Kipper. Esialgu avaldasid Eesti astronoomid oma artikleid seal üsna innukalt. Alates 2003. aastast kuulub “Baltic Astronomy” ISI Web of Science poolt indekseeritavate ajakirjade hulka. Sellegipoolest ei ole ta üle maailma eriti tuntuks saanud, tema mõjutegur on väike. Viimasel ajal avaldatakse seal sageli konverentside kogumikke. Umbes samal ajal “Baltic Astronomy” asutamisega alustas Jaan Einasto läbirääkimisi tollase Euroopa ajakirjaga “Astronomy and  Astrophysics” (A&A). Selle ajakirja toimetamist kõrgete rahvusvaheliste standardite järgi korraldavad osalevad riigid, kes maksavad osamaksu, mille suurus arvutatakse riigi sisemajanduse koguprodukti järgi. Osalevate riikide astronoomidele on artiklite avaldamine tasuta. Tegevust koordineerib riikide esindajatest koosnev direktorite nõukogu (Board of Directors). Alates 1994. aastast sai Eesti, jällegi esimese endise NL vabariigina, A&A assotsieerunud liikmeks, esindajaks direktorite nõukogus Jaan Einasto. Alates 1998. aastast on Eesti täisliige, makstes osamaksu, mis tänu Eesti väiksusele on põhikirjaga sätestatud miinimum (510 EUR). Selle sümboolse summa eest saavad Eesti astronoomid oma artikleid piiramatult avaldada – aga muidugi peab teaduslik tase olema selline, et retsensendid avaldamist soovitavad. Sellestsamast 1998. aastast sai Eesti esindajaks A&A direktorite nõukogus tervelt 15 aastaks Laurits Leedjärv. Alates 2013. aasta kevadest peab seda ametit Antti Tamm. 2004. aastal toimus direktorite nõukogu aastakoosolek koos sellega kaasneva täitevkomitee ja kirjastajate koosolekuga Tartus. Enamik osavõtjaid külastas ka observatooriumi Tõraveres. Kuna tolle aasta mai alguses oli Eesti üks Euroopa soojemaid ja päikselisemaid paiku, meenutati Tartu koosolekut ja eriti päikeseloojangu vaatamist koos tujutõstvate jookidega Tõraveres veel paljudel hilisematel aastakoosolekutel väga südamlikult. A&A ei nimetata enam Euroopa ajakirjaks, sest liikmesriikide hulka on tänaseks lisandunud Tšiili, Argentiina ja Brasiilia.

Jaan Einasto (TK 1995, lk. 50) andmetel ei olnud Eesti Vabariik IAU liige, oli vaid Ernst J. Öpik individuaalliikmena. Kuid Eesti kuulus Teaduslike Liitude Assotsiatsiooni ja tänu sellele nö. taastati IAU liikmelisus 1992. Samas annab IAU veebileht Eesti liikmeks saamise kohta kaks aastaarvu: 1935 ja 1992.