Välismaale minek polnud sugugi lihtne. Taotlejal, keda me edaspidi nimetame sm Xks, ei tohtinud olla mingeid “süütegusid” nõukogude võimu ees, siis ehk sai sm Xi esimene välisreis olla nn sotsialistliku leeri riiki. Tavaliselt käis see mingi turismituusikuga või ka küllakutsega. Ja kui sellisel reisil oli sm X ennast hästi üleval pidanud, siis võis tulla kõne alla tema lubamine nn kapitalistlikku riiki. Oletame, et sm X olid saanud kutse osa võtta mingist kapitalistlikus riigis toimuvast erialasest konverentsist ja ta otsustas selle tööst osa võtta. Lootust selleks oli, sest sm X oli näiteks varem turismituusikuga Bulgaarias käinud.
Esimene samm oli kirjutada direktorile avaldus ja siis läks masinavärk käima. Eestimaa Kommunistliku Partei instituudi komitee ja ametiühingu komitee pidid kirjutama sm Xi iseloomustus-soovituse, kuid tegelikult käis see nii, et sm X pidi ise venekeelse tooriku valmis tegema. Iseloomustuses pidid sees olema (peaaegu kohustuslikult) sõnad: ideoloogiliselt ja moraalselt kindel ning nõukogude kodumaa ustav kodanik. See iseloomustus pidi läbi arutatama nii parteikomitees kui ametiühingu komitees, kuid enamasti oli see puhtformaalne tegevus. Seega oli direktori, parteikomitee esimehe ja ametiühingu komitee esimehe allkirja ning instituudi pitsatijäljendiga varustatud iseloomustus-soovitus valmis.
Edasi tuli täita väljasõidu ankeet, kus enam küll ei olnud küsimusi nagu: kas te võtsite osa kodusõjast ja millisel poolel, kuid ikkagi olid seal andmed sm Xi sotsiaalse päritolu (teenistuja, kolhoosnik jne), parteilisuse, võõrkeelte oskuse kohta, andmeid sm Xi lähimate sugulaste kohta (eriti seda, mida nad tegid II maailmasõja ajal ja kas neist keegi elab välismaal), kas sm X on ise viibinud välismaal, kui ja, siis kus ja millal, andmed teenistuskäigu, sõjaväekohusluse ja auastme kohta, passi andmed jne. Järgmiseks pidi sm X oma käega kirja panema oma eluloo, mis pidi sisaldama ka sm Xi lähisugulaste elulood. Ja nagu sellest oleks veel vähe, pidi sm X kõigest sellest tegema koondi spetsiaalsesse dokumenti nimega spravka-objektivka, või siis eesti keeli objektiivne tõend. Ja lasta see varustada instituudi pitsatijäljendiga.
Siis tuli minna fotograafi juurde ja lasta endast teha 6 kuni 12 passipilti mõõdus 3 x 4 cm või 5 x 6 cm (sõltuvalt sihtkohast) ja kirjutada nende tagaküljele vene keeles hästiloetavas käekirjas oma täielik nimi.
Edasi järgnes teekond arstide manu. Elukoha polikliinikust tuli saada tõend, et üldiselt oled sa terve. Kuid sellest sageli ei piisanud, tuli käia psühhiaatriahaiglas ja tuua sealt tõend, et sa pole selles haiglas ravil olnud, naha- ja suguhaiguste dispanseris (kus tavaliselt sinu andmeid polnud, aga see oli kahtlane ja sinult võeti vereproov, mille andmeid alles mõne aja pärast teada said). Kui lähetus oli mõnele lõunamaale, siis tuli mitmeid vaktsineerimisi teha – see oli võimalik ainult Tallinnas Tõnismäe polikliinikus.
Järgnevalt liikusid need kogutud teosed mingit salapärast teed pidi EKP (see pole Euroopa Keskpank, vaid Eestimaa Kommunistlik Partei) Tartu linnakomiteesse, kus sm Xi kandidatuuri vaeti ja mõnikord harva ka veto pandi. Sealt liikusid paberid EKP Keskkomiteesse, kus jälle sm Xi kandidatuuri vaeti spetsiaalses väljasõidukomisjonis, mille viimaseks esimeheks oli Rein Ristlaan. Seal pandi veto tunduvalt sagedamini. Kuulduste järgi oligi see komisjon koht, millest kaugemale sm Xi lähetusesoov ei tarvitsenud liikuda. Kuuldused väidavad ka, et kuigi Moskvas ka veel sm Xi kaaluti, polevat sealt kuigi sageli ei-sõna tulnud.
Nõukogude ajal algasid peaaegu kõik välissõidud Moskvast, isegi sellised, kus Vladivostokis elavad ning töötavad inimesed pidid Jaapanisse sõiduks Moskvasse tulema ja sealt oma teekonda alustama. Moskvasse tuli minna kindlasti paar päeva varem, sest tuli välja võtta välispass (mille võisid saada paar tundi enne rongi või lennuki starti) ja kui mindi esimest korda kapitalistlikku riiki, siis tuli käia Nikitnov pereuloki tänaval asuvas NLKP Keskkomitee ühes majas (aga neid maju oli terve kvartal) kellegi asjamehe jutul, kes sm Xiga vestles ja rõhutas sotsialistliku eluviisi tohutut üleolekut kapitalistlikust. Siis võidi panna sm Xi koos samasuguste välismaale minejatega ühte suurde ruumi, kus talle anti paber selle kohta, kuidas käituda välismaal. Näiteks on sealt meeles see, et ei tohi välismaalastega, eriti aga teisest soost välismaalastega rongis samas kupees olla. Pärast selle paberi selgeksõppimist tuli anda sellele oma allkiri. Tavaliselt tuli see protseduur läbi teha esmakordsel kapitalistlikku riiki minekul.
Siis tuli NSVL Teaduste Akadeemia välissuhete osakonnast kätte saada välispass (oma regulaarse passi vastu) ja natuke raha, mille kohta öeldi, et parem, kui sm X seda ei kasuta ja sama summa tagasi toob. Sotsialismileeri maadesse minekul võisid kaasa võtta 30 rubla, mille kohta öeldi samuti, et seda kasutada ei tohi, aga kui kasutasid, siis ega midagi hullu ka ei juhtunud.
Kuna nõukogude ajal oli hotellikohtade saamine väga raske – neid polnud, kas siis tegelikult või administraatorite ettekäändena meelehea saamiseks -, siis oli kasulik enne akadeemia hotellis reserveerida endale koht tagasijõudmise ajaks.
Ja kui sm X oli välismaale jõudnud, siis ühe esimese asjana pidi ta ennast meldima vastava riigi Nõukogude saatkonnas. Enne kojusõitu tuli samuti sellest saatkonda teavitada.
Tagasi Moskvas tuli rahade aruanne teha ja summa tagasi anda. Kui seda enam polnud, siis tuli vastu võtta noomitus, millele aga tavaliselt midagi hullemat ei järgnenud. Aga kui mr X oli välismaal sellisel tööl, kus selle eest palka maksti, siis tuli osa sellest akadeemiale anda. Siinkohal võib näiteks tuua T. Viigi töötamise NSVL kosmosetehnika näitusel direktorina ajavahemikul november 1984 – veebruar 1985. Vastuvõttev pool – üks austraalia firma maksis igale stendistile 25 AUD päevas, millest direktor tohtis stendistile välja maksta natuke rohkem kui 17 dollarit. Ülejäänu kogunes direktori lauasahtlisse hotellis, sest panka raha viia nõukogude kodanik ei tohtinud. Näituse lõpuks kogunes sahtlisse enam kui 8000 AUD. Kuna aga Austraalia võimud ei lubanud üle piiri viia rohkem kui 5000 AUD, siis pidi T. Viik selle summa vahetama USDdeks (neid võis üle piiri viia palju aga tahad) ja selle toimetama tagasi NSVL TA välissuhete osakonda!
Ka tuli koostada lähetuse lühiaruanne – millega tegelesid, kellega kohtusid ja kas keegi nõukogudevastaseid avaldusi tegi. Paar nädalat hiljem tuli esitada lähetuse kohta pikk ja palju põhjalikum aruanne.
Vahetult enne NSVL lagunemist seati akadeemiasse sisse uus ametikoht, nimeliselt oli see presidendi sekretär julgeoleku küsimustes. Vist esimene ja viimane mees selles ametis oli Viktor Švets, kes enne seda oli olnud Tartu julgeolekus teadusasutuste “kureerija”. Ta nõudis, et akadeemia instituutide direktorid koguneksid iga nädal akadeemia presidendi juurde, kus siis veel kord arutati välismaale sõita soovijate avaldused läbi – ega äkki see mees järsku ära ei hüppa või riigisaladusi ei reeda. Direktorid pidid isiklikult vastutama oma inimeste eest.
Tegelikult polnud see sekretär midagi muud, kui akadeemia inimeste täiendav jälgija KGBst. Kuigi akadeemia juures oli niikuinii I osakond, mis allus otseselt KGBle.
Teadustööde avaldamine polnud nii keeruline, kuid ega see lihtne ka polnud. Oletame, et nõukogude ajal oli sm X valmis saanud oma artikli mingi tema enda arvates olulise probleemi lahendusega. Siis tuli asuda selle publitseerimise kallale. Meil instituudis oli kombeks, et artikli tulemused kanti ette eriala seminaris, kus siis veel viimaseid soovitusi võidi jagada.
Edasi tuli koostada kaks dokumenti, mille küsimused olid lausa trükitud blankettidel. Esimene nn autoritõend, kus selleks, et sul lubatakse oma artikkel ära trükkida, pidid tunnistama, et midagi olulist selles tehtud pole ja et suur kodumaa ei saa kuidagi sellega kahjustatud, kui artikkel trükitakse. Selle ülestunnistuse kinnitasid sa ise oma allkirjaga.
Seejärel tuli pöörduda instituudi ekspertiisikomisjoni, mille üks liige oli I osakonna juhataja.Komisjon pidi su avaldamise soovi läbi vaatama ja veenduma, et tõepoolest sinu tulemuste avaldamine ei too kahju Nõukogude Liidule. Seda otsust kinnitasid nad oma allkirjadega ja instituudi pitsatijäljendiga.
 |
| Pärnu mnt 10, nn Saarineni maja |
Juhul, kui sa tahtsid avaldada oma artiklit välisriigis, siis tuli sul artikkel tõlkida inglise keelest kas eesti või vene keelde. Siis tuli käia ENSV Teaduste Akadeemia vastava osakonna – meil siis astronoomia ja füüsika osakonna - akadeemik-sekretäri juures avaldamisloa saamiseks. Sellega enamasti mingeid probleeme polnud. Kui sul oli aega, siis võisid oma artikli koos kõikide muude paberitega saata Tallinnas, Pärnu mnt 10 asuvasse Glavliti (vene keeles Главное управление по охране государственных тайн в печати), mis oli juba 1922.a. Nõukogude Liidus asutatud riigisaladuste kaitse ning tsensuuri organ. Kui aga aega polnud, ja enamasti just polnudki, siis tuli minna ise, müts näpus, Tallinna ja katsuda sealt artikli trükiluba saada. Seejärel võis artikli saata valitud ajakirja toimetusse (nüüd juba ilma lisapaberiteta).